Urvalind Carduelis flammea
Jõulude eelselt on maa must ja soojakraadid. Vaid Kirde-Eestis on veel veidi lund.
Linnusalkasid märkame tegutsemas nii metsveertes kui üksikult kasvavatel puudel: nii kaskedel, kui sang- või hallidel leppadel, aga samuti umbrohtudel. Näha võime erinevate tihaste segasalkasid, urvalinde või siisikesi.
Urvalinnud pesitsesid meist põhja pool, aga läbirändajate salkasid, vahel ka suuremaid parvesid võisime kohata juba oktoobrikuus. Mingi osa ränduritest jäävad meile talvituma, kuid talvitujate arvukus on aastate lõikes väga erinev - see oleneb põhiliselt loodusest leitavate seemnete hulgast. Talvisel ajal külastavad urvalinnud salkadena talilindudele mõeldud söögimaju, aga otsivad sagedamini maapinnale pudenenud seemneid ja inimesi nad eriti ei pelga.
Talvel seemnetoidulised urvalinnud toimetavad sõbralikes seltsingutes ja seal ei paista liigikaaslaste suhtes riiakust. Ornitoloogid on täheldanud, et juba pesitsenud urvalindude paaridki hoiavad kokku kogu aasta vältel.
Urvalind
Eemalt vaadates paistavad urvalinnud pruunikashallilt triibulise sulestikuga, aga tähelepanelikumal vaatlemisel märkame ka karmiinpunast laupa, väikest kollast nokka ja isalindude roosaka varjundiga rinnaesist koos musta kurgualusega.
Urvalind
Kuid nii sulestikus, kui värvikus võivad isendite lõikes oluliselt vahelduda ja nii võib mõnel urvalinnul puududa oluline liigitunnus ehk punane laup. Urvalinnud jäävad varblastest veidi väiksemateks: kehapikkusega alla viieteist sentimeetri ja kaal jääb samuti alla viieteist grammi.
Urvalindude vaatlused: LINK
