Kiivitaja Vanellus vanellus
Kiivitajate ränne on märgatav, tegutsetakse nii rannaniitudel kui jõeluhtadel. Kuid põldudelt otsitakse sulanud veelompide ümbrusest toidupoolist sealt, kus maapind sulanud ja seega suurem lootus selgrootuid söögiks leida.
Kiivitaja
Varakevadel on huvilisel lihtsam sarnase sulestikuga kiivitajate vanalindudel vahet teha, sest isaslindu ehib oluliselt pikem kuklasulgedest tutt kui emaslinnul.
Kui isaslinnu kurgualune paistab üleni must, siis emaslinnul on nimetatu valgekirju.
Päikesepaistel küütleb isaslinnu seljasulestik värvikamalt metalselt rohekat ja veinpunast.
Kiivitajate kehapikkust jääb umbes kolmkümnele sentimeetrile, kaalu paarisajale grammile ja tiibade siruulatus kuni kolmveerand meetrit – seega suured linnud ning meisterlikud lendurid.
Kiivitajaid märkame tegutsemas nii maas kui õhus, aga mitte kunagi puuokstel istumas.
Kevadrändel kohatame kiivitajaid massiliselt, kui põhjapoolsetel aladel pesitsevad linnud meil toitumispeatusi teevad või edasirändeks sobivaid ilmaolusid ootavad.
Juba aprilliluul otsivad meile pesitsema jäävad kiivitaja omale pesitsusala ja tähistavad oma valdusi mängulennuga. Mai alguseks on kiivitajad leidnud omale paarilise ja algab pesitsusaeg.
Kui veel eelmise aastatuhande lõpus pesitsesid kiivitajad meil päris arvukalt, siis nüüdseks on nende arvukus oluliselt kahanenud. Huvitav, kas tänavu jääb meie niitudele, põldudele ja soodesse pesitsema veel nelikümmend tuhat kiivitajate paari?
Kiivitajate vaatlused: LINK
