Pildistasid Vello Keppart ja LK team
Hall lepp õitsemas
Hall lepp ehk valge lepp Alnus incana
Talvel said meil talvitunud seemneid söövad värvulised leppadelt pudenevatest seemnetest toidulisa nii urvalinnud, siisikesed kui leevikesed.
Viljakandvuse saavutavad seemnest idanenud ja kasvama läinud halli lepa noored puud kaheksandal kuni kümnendal eluaastal, aga leppade juurevõrsetest või harvemini maha saetud puude kännuvõsudest kasvama hakanud puud mõni aasta varem.
Halli lepa kasvukohad jäävad kuivematele ja viletsamatele, aga parasniisketele pinnastele. Sugulane sanglepp edeneb paremini hoopis niisketel või suisa märgadel lodudel, aga kasvab sellistes kasvukohtades võimsaks puuks. Kuid hall lepp võib hübridiseerida sanglepaga ja tekib mõlemale liigile sarnanevate segatunnustega liik ehk värdlepp.
Hall lepp on tunnustelt äärmiselt varieeruv pioneerliik ja mullaviljakuse parandaja. Ajutises metsatüübis kasvatakse sageli koos haabade, remmelgate ja arukasega.
Urvad
Isasõiteks on hallil lepal pruunid ja pehmed urvad ning ripuvad kimpudena kas kolme- kuni viiekaupa koos. Isasurbi peaksid ainsatena sööma laanepüüd.
Emasõied
Tagasihoidlikuid punakaspruune väikeseid emasõisi me sageli isegi ei märka, aga hall lepp praegu õitseb.
