Värbkakk Glaucidium passerinum
Meie looduses on värbkakud üpris levinud aga vähearvukad. Võiks öelda, et pigem vääriselupaikades tegutsevad pisikesed kakulised, kelle arvukust hinnatakse umbes tuhatkonnale pesitsevale paarile.
Välja näevad värbkakud nagu oleksid nad pigem kakupojad. Nende suurus jääb kuldnoka mõõtmetesse, aga sulestik ja keha- ning peakuju muudavad linnu kuldnokast suuremaks. Hoolimata oma väiksusest kujutavad värbkakud väiksematele värvulistele röövlinnuna tõsist ohtu.
Kuidas siis värbkakud välja näevad?
Isegi suuremate isendite kehapikkus ei küündi kahekümne sentimeetrini, aga tiibade siruulatus on kehaga võrreldes pea kahekordne. Kaalult jäävad väikesed kakud 50 ja 70 grammi vahemikku, kuid värvulisi on nad võimelised küttima ka lennult.
Värbkakkudel algas paaride moodustumine juba talvisel ajal, aga aprillis munetakse tänavune esimene muna kas vanasse rähnipessa või mõnda looduslikku puuõõnsusesse. Nooremates metsades me värbkakke pesitsemas peaaegu ei kohta: eelistatakse kuuse-segametsi, samuti männikuid. Eelistatakse vanemat metsa, aga sellist jääb paraku aasta-aastalt aina vähemaks. Kui mõni meie lugeja peaks pildistama värbkaku poegi või pesa ning need materjalid meile saadab, saaksime värbkakkude lugu kevadel ja suvel edasi jutustada.
Vaiksetel õhtutel võime värbkakke kuulda. Täna oli neid vähemasti kolm tükki küla vahel häält tegemas
Värbkakkude vaatlused: LINK
