Linavästrik Motacilla alba
Linavästriku puhuks on tegemist meie looduses kõige laiema levikuga linnuga, sest elupaigaks sobivad sobivad vārvulistele mereranniku alad, rabad ja teised biotoobid, samuti asulad. Ainult metsaaladel me linavästrikuid ei kohta.
Kuidas sai linavästrik oma nimes lina eesiite, kuid selleks peame vaatama ajalukku. 20. sajandi esimesel poolel kasvatati lina meie talupidamistes veel pāris massiliselt. Sel ajal ennustati linasaaki mitte ainult talvise vastlaliu pikkuse jārgi, vaid kuidas talumehed esimest kevadist linavästriku kohtasid - kas kõrgel lennus või maapinnal kõndimas. Eks lennus ikka pikad linad, aga linavästrikud püüavad omale toiduks putukaid pigem maapinnalt või siis maa lähedaselt lennult. Sel ajal kutsuti lindu jäälõhkujaks.
Vālimuselt paistab kõigile tuttav linavāstrik sihvaka linnuna. Sellisele vālimusele aitavad kaasa linnu peenikesed ja pikad jalad ning saba, mis āāristatud valgete tüürsulgedega. Pikkust on linnul umbes paarkümmend sentimeetrit, millest pool jāāb saba arvele.
Linavästrike sulestik paistab eemalt hallika ja valgena, aga isalinnu musta pea ja halli selja vahel märkab linnuhuviline järsku üleminekut. Kuid emalinnul võib kuklatagune olla hall ja üleminek mustalt hallile on sujuv ning valgel otsmikul võib esineda musti sulgi.
Linavästrik lõotalves
Linavästrikute vaatlused: LINK
