Valgeselg-kirjurähn Dendrocopos leucotos
Valgeselg-kirjurähnid tegutsevad võime kas vanades lehtpuu- või lehtpuu enamusega segametsades, aga samuti vanades parkides ja kalmistutel, sest teadupärast valgeselg-kirjurähnid okaspuude seemneid toiduks ei tarvita.
Meie suursaartel valgeselg-kirjurähne ei ole kohatud ja ka Põhja-Eestis on kohtumised juhuslikumad kui Lõuna-Eestis.
Pesitsejate arvukuseks hinnatakse alla viie tuhande paari ja tänavuaastased pesapojad hakkavad juba iseseisvuma. Lisaks kahaneb oluliselt vanade lehtpuumetsade osakaal ja sanitaarraiete käigus raiutakse välja ka kuivanud tüved.
Meie looduses kõige suurema rähni välimusest ainult niipalju, et isalind kannab punast jaamaülema vormimütsi (näha ka videolt), aga emalinnu kübar on must.
Lindude nimest tulev valge selg paistab vaatlejale musta valgekirjute tiibade vahelt. Kõhu ja sabaalune sulestik paistab roosakana. Valgeseljad paistavad ainult veidi suurematena kui hallrästad.
Valgeselg-kirjurähni trummeldust vastu kuivanud oksi kostub lehtmetsadest üsna tihti. Umbes paarisekundilise trummelduse aegu võib kostuda kuni nelikümmend lööki.
