On mõned taimed, mida ma oma aeda kohe väga tahan ja kui kusagil niidul näen, siis kaevan kühvliga välja ning toon väikese pundikese kaasa. Muidugi siis, kui neid jääb sinna järgi kordades rohkem. Üks selline taim, mida kõikidel oma kodude juurde istutada soovitan, on väike kõrreline – maarjahein.

Juba see, et ta oma nime jumalaema järgi saanud on, kõneleb sellest, et ta meie esivanematele üks väga tähtis taim on olnud.

Kuidas teda üldse ära tunda? Tegemist on üsna tähelepandamatu taimega. Maarjaheina väiksed sinakad lehepuhmad, mis kevadel vara juba mu suitsusauna kõrval end sirutavad, saavad just praegusel ajal paarikümne sentimeetri pikkused rebasekarva pintsliotsaga kõrred pähe. Lehepuhmas on selleks ajaks enamasti juba kuivanud. Sellel kõrrel on ka mõned pisikesed peenikesed lehekesed, aga ära saab tunda teda just nende heleruugete pähikute järgi.

Mulle meeldib maarjaheina lihtsalt ajaviiteks närida, sest tal on hea lõhn ja maitse. Öeldakse, et ta on põhjamaine vannillitaim. Kumariini, mis selle lõhna annab, on tunda ka siis, kui murus kasvavat maarjaheina niidame.

Maarjahein on tegelikult päris tavaline taim, teda leidub kuivematel niitudel, aga vanarahvas on tema leidmise põnevaks teinud.

Kui tahad lindude keelt õppida, siis tuleb sületäis niidetud heina sillalt jõkke heita ja vastuvoolu ujuv heinakõrs - siilipopirohi - kinni püüda ja süüa. Pärast seda mõistvat inimlaps lindude keelt.

Kui seda taime aga piltide või tuttava abiga tundma õppida, siis näeme teda peagi kõikjal. Aga ärge temaga siis liialdage, ta on ka tugev armurohi. Eriti osavad kokad teevad temast ka mitmeid maitsvaid magustoite, maarjaheina panna cotta olevat eriline hõrgutis.

Eesti vanarahvas uskus, et siililt saadud maarjaheina kõrrega saab avada uksi ja ka varandusi saab temaga leida nagu detektoriga.