Juhan Jaigi värsslugu “Hunt” on kahtlemata üks lõbusamaid teoseid. Kuna talvisel pühapäeval on vahel väga mõnus luulet lugeda, paneme seekord kogu loo kirja. Kel lugeda pole mahti, leiab allpool olevalt lingilt ka teose audioversiooni - meisterlikult Juhan Viidingu poolt 1991. aastal sisseloetud. Raamatul on ka väga toredad illustratsioonid, autoriks Eduard Järv.
HUNT
Juhan Jaik
Taga karjamaa ja kesa,
taga marjamaa ja võsa,
läbi paksust männipalust,
mööda metsavahi talust,
suurde metsa - mine küsi! -
oli siginenud susi.
Vilkus põõsais, metsapõues,
öösi käis ka taluõues.
Seal ta tegi palju paha,
murdis küla karjad maha.
Võeti kätte suured malgad,
tulid kokku julged salgad -
taate, mehi mitusada.
Tahtsid ära kustutada
hundi kurja elutahi,
selleks korraldasid jahi.
Käisid nõnda päevad otsa
mööda maad ja mööda metsa,
mööda soid ja sopiradu,
mööda peesupaiku, padu,
igas kolkas, luhasabas,
padrikuis ja turbarabas,
aga hunti nad ei näind -
hunt vist kodust ära läind.
Mehed said nii nina pika,
hunt käis muudkui murdmas ikka.
Tegi lammastele viga,
ajas nurmel taga siga,
tegi õuel rasket rähka -
pani pardid, haned nahka;
varsad, puduloomad, veised
kadusid kui muudki teised.
Tooma peres kasvamas
oli väike, tubli Jass,
vana Tooma silmatera,
nobe, virk kui lõngakera.
Oskas vilistada hästi,
tegi ruttu kõik, mis kästi.
Vahel tegi käigu suure -
liikus kopli karja juure.
Väike Jass kui murumari,
aga suur on tema kari,
loetelu õige pikk:
halli habemega sikk,
kitse-köötsak, lehma-luu,
mõni vasikas või muu,
vaikne lammas, kuri sõnn
ja veel mõni utepõnn,
siis veel väike põrsanäss…
Seda karja vaatas Jass.
Vahel käis ka Jassi järel
karjas võsastiku äärel
vana Armi. Oli - kuni
teda koju kutsus uni.
Tema hoidis karjast vähe,
tuli, läks, kuis tuli pähe.
Aga korra tardund päi
lammas hirmul seisma jäi -
metsast tuli, nina ees,
kuri hallivatimees.
Kõrvad teravad ja kikki,
viskab joostes hüppeid pikki -
nüüd ta pistab karja kõhtu,
loomadel on eluõhtu.
Jassil oli julge meel,
julgem kui ta isal veel.
Astus ruttu hundi ette,
ütles: “Ära puutu mitte.
Siit ei saa sa oma jagu,
olgugi sul tühi magu.
Kes sind, susi, siia ajas?
Tead, et meil on püss ka majas,
püssi sees on kõva rohi,
mida puutuda ei tohi.
Kui sa sellest paugu saad -
kohe jalad sirgu a’ad.”
Kuulas hunt. Kuid see ei olnud
rumal hunt. Ta kaugelt tulnud,
õppind tarkust eluteelt,
oskas hästi eesti keelt,
oskas laulda, rehkendada,
natuke ka sehkendada,
tundis kalendrit ja kaarti,
seinakella, ilmakaari,
vahel ka, et aega võita,
jalarattaga võis sõita.
Hundile, näe, meeldis Jass!
Ning ta mõtles nii, et las
jääda pealegi ta omad
pudulojuksed ja loomad.
Süüa praegu just ei taha,
parem räägin jutu maha.
Andis Jassile siis susi
mitut moodi küsimusi.
Küsis, kas ta käib ka koolis,
mitmendamas istub toolis,
mis ta hundisoost ka teab,
kelleks ta neid õige peab;
ja kas külas, kui on mahti,
uut ei kavatseta jahti.
Vastas Jass, et koolis hunti
enamvähem ikka tunti.
Hunt teeb väga palju paha,
võtab ja ei maksa raha,
kuri on, ei tunne nalja,
võtab loomal hinge välja.
Ja et sada sõimunime
antud talle, pole ime.
Jass veel rääkis: “Katsu, püüa,
susi, parem rohtu süüa.
See on tervislik, kuid liha
toorelt süües on ju viha,
ajab südamegi pahaks.
Mina seda küll ei tahaks.
Vargus pole õige töö,
parem, susi, rohtu söö!”
Hunt siis kuulas Jassi sõnu,
südames ju liikus mõnu,
et on sõber tal nüüd hea,
väike, vahva kahupea,
väike Jassi Tooma perest.
Küllalt hundile nüüd verest.
Jassi vaatas - hirmund lammas
seisis nagu soolasammas,
uted seisid isevärki
kui kaks küsimisemärki.
Terve kari teadis puha,
et nüüd hunt nad murrab maha -
sulgub igaveseks silm…
hüvasti nüüd, ilus ilm!
Aga rõõmul polnud otsa,
kui hunt jälle marssis metsa.
Otsa kõigile jäi pea.
Oh, kuis elada on hea!
Teisel päeval aga jälle
ilmus susi tänavale.
Tuli hommikul ju rutul,
viibis päeva Jassi jutul.
Õppis lambailt rohusöömist,
tallekestelt kepsulöömist,
kuni Jassi, Tooma poju,
kutsus hundi ära koju.
Toomas lõunal jõudeajal
seisis uksepiida najal,
tõmbas piipu, pea tal longus,
vaatas, kuidas vili kängus.
Mõtles, et kui tuleb vihma,
laseb järel püksirihma,
aga kui jääb kestma põud,
tuleb elamises õud.
Vaat siis Toomas nägi paha,
piip tal hambaist kukkus maha,
aimas suuri õnnetusi -
õue astus vana susi.
Jassi, näe, on tema ees
nagu julge sõjamees!
Toomas oli valmis tõtma,
tuppa tulilukku võtma,
aga teda peatas Jass,
ütles: “Kuule, isa, las
tulla tuppa külaline,
ära püssi tooma mine.
Parem õpi tundma ise,
millise tõin külalise.
Vanad vaenud ununegu
nagu paha unenägu.
Hunt on kurja jätnud maha,
enam hulkuda ei taha,
juba oskab rohtu süüa,
tallekarjas kepsu lüüa.
Ta on pöördund kurjalt teelt,
oskab hästi eesti keelt,
oskab laulda, rehkendada,
natuke ka sehkendada,
tunneb kalendrit ja kaarti,
seinakella, ilmakaari,
vahel ka, et aega võita,
jalarattaga võib sõita.
Sellist külalist vist, vaata,
minema ei maksa saata.”
Toomas vaatles metsapeni,
keda polnud näindki seni.
“Kus on lugu,” ütles taat,
“hunt on tarkust täis kui vaat!
Võtan külaliseks vastu,
palun muudkui tuppa astu.
Jää siis mulle külaliseks,
Jassi armsaks seltsiliseks.”
Nii jäi susi Tooma tallu
ega läindki enam pallu.
Ärkas Toomast varemini,
jooksis Armist paremini.
Valvas aidas viljakotte,
püüdis hiiri, püüdis rotte,
öösi ajas raginaga
rebaseid ja tuhkruid taga,
kord sai kätte ühe ulli,
õige noore kanakulli.
Käis ka õngitsemas särgi,
punus jaanipäevaks pärgi.
Õhtul ajalehte luges,
enne kui ta põhku puges.
Tuju hea, siis laulis bassi,
vahel silitas ka kassi…
Mis ta tegi veel? Ah jah,
vahel pühkis korstnaid kah.
Kuulsus läks kui kulutuli
üle maa ja rahvast tuli
mitmest kihelkonnast, vallast,
mööda teed ja jõekallast
vaatama suurt ilmaimet.
Ununesid sõimunimed,
murtud mullikad ja muud,
juttu teist on täis nüüd suud.
Tuli vanu, tuli noori,
vahel päevas mitu voori,
olgu ilm kas pahur, jahe,
äiksevihmane või tahe.
Pakkusid ka kooki, kalja,
tegid tutvust, tegid nalja,
juttu ajasid ja jõid,
sõbraks said ja patsi lõid.
Nii on väga laialt tunt
Tooma talus sõber hunt.
Audioversioon:
https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/klassikalised-lood-klassikalised-lood-juhan-jaik-hunt
