Foto: Tarmo Mikussaar

Fantastiline video metsikust hundist. Hundi pilk on sõnulkirjeldamatu – ta justkui näeks sinust läbi. 
Video: Paul Nicklen Photography

Laura Kiiroja räägib saates „Puuduta mind“ lahti mitu olulist teemat – kõigepealt, miks loomaaia hunte peab sotsialiseerima, mida sotsialiseerimine tähendab  ja mida ütleb see fakt hundi inimpelglikkuse kohta.

Hundikutsikas tee peal. Noored hundid on uudishimulikud ja ei tea õieti peljata inimest, eriti kui vanemaid juures pole.
Foto: Tarmo Mikussaar

Kõiksugu hundihirmude valguses on hea teavitada, et LCIE (Large Carnivore Initative for Europe; eesti keeles "Euroopa suurte kiskjate algatus") dokument julgetest huntidest on viimaks saanud ka ametliku eestikeelse tõlke. Sealt leiab infot, millist hunti võib pidada inimese suhtes liiga julgeks ning milline käitumine on tegelikult normaalne. Samuti, kuidas erinevatele situatsioonidele reageerida. 

Veidi teksti dokumendi tutvustuseks: 

Foto: Valeri Štšerbatõh

25. juulil nii Eestis kui rahvusvahelistes uudistes kulutulena levima hakanud Hiiumaa juhtum, milles kahtlustati, et hunt ründas inimest tema koduõuel, on osutunud alusetuks. Tänapäeval oleks hundirünnak antud tingimustes inimese vastu erakordne, mis ärataks eriala teadlaste tähelepanu kogu maailmas.

Keskkonnaagentuuri hundiuurijad, kes kohapeal toimumispaika uurimas käisid ning ohvriga vestlesid, ei leidnud ühtegi tõendit hundirünnakust. „Erinevaid teadaolevaid asjaolusid arvesse võttes, oli Hiiumaal tõenäoliselt tegu koera ja inimese vahelise konfliktiga, milles kolmas osapool puudus,“ kinnitas Keskkonnaagentuuri ulukiuurija Peep Männil.

Noorte huntide kohtamiseks on kõige tõenäolisem aeg juulis–augustis, kui väiksed võsavillemid suudavad juba mõned kilomeetrid saagijahile suunduvate vanaloomade sabas sörkida, aga kogu suurt jahiringi kaasa teha ei jaksa. Siis jäävadki nad vahel üksikuna, vahel salkadena kusagile maastikule ootama, kuni vanaloomad tagasi tulevad ja toitu toovad.

Keskkonnaagentuuril sai mõnda aega tagasi valmis iga-aastane ulukiasurkondade seirearuanne, milles oli ülevaade antud ka rahvuslooma käekäigust.

2018. aasta sügise seisuga oli Eestis kokku 20 hundipesakonda (ehk hundikarja, kus sündisid kutsikad). See teeb 4 pesakonda vähem kui eelmisel aastal. Neist 19 elas mandriosas ning 1 pesakond Saaremaal. Hiiumaal ja Võrumaal seekord pesakondi polnudki, sest 2017.aasta jahihooajal kütiti sealsed karjade juhtemased. Lisaks muutustele pesakondade arvus, näitab ka jäljeindeks huntide arvukuse kahanemist.

Laura Kiiroja ütleb, et huntide seas on ka türanne, aga need ei püsi kaua võimul. Head juhid on lahked, rahulikud ja enesekindlad. Karja edu alus on koostöö