Foto näol on tegu USAs Indiana osariigis asuva Wolf Parki ülesvõttega ajast, mil nad tegid nii loomapargi huntide kui piisonite elu rikastamiseks iganädalasi 45-minutilisi sessioone, kus üks-kaks hunti viidi tugeva piisonikarja aedikusse. Testimise faasist nad kunagi kaugemale ei jõudnud. Enamasti rullisid hundid ennast mõnuga piisonisõnnikus ja imetlesid kauneid sõralisi. Jooksutrenni said loomad aga küll - tagaajaja rollis olid enamasti piisonid. Stressis ei tundunud olevat kummagi liigi esindajad. Pigem oli see vahva ja ohutu vaheldus üksluisele igapäevaelule loomaaias.

Nädalavahetuseks üks lustlik video Poolas Babia Góra rahvuspargi metsades mängivast hundikarjast. Mäng aitab karjaliikmete vahelisi suhteid tugevdada ning huntidele omast tippsportlase vormi hoida. Sellest sõltub ju nende elu!

Tegemist on Yellowstone’i rahvuspargi (USA) Wapiti hundikarjaga, kes Junction Butte huntidega vastamisi uluvad. Video lõpus on näha, kuidas nad vaikseks jäävad ja teise karja suunas vastust oodates kuulatama jäävad.

2021. aasta kevadel ilmub rahvusloomale pühendatud münt, mis justkui sümboliseeriks hundi huvigruppide koostööd Eestis. Et see jätkuks!

Enne vana-aasta lõppu lühidalt veel "hunditülist" ehk küttimislubadest.

Küsimus, kuidas hundid ökosüsteeme mõjutavad, on teadlasi paelunud pikki aastaid. Üheks vaieldamatuks faktoriks on muidugi tõsiasi, et hundid vähendavad saakloomade arvukust. Teine, väga populaarne, kuid teadlaste hulgas sugugi mitte üksmeelselt kinnitatud viis on nn troofiliste kaskaadide teooria.

Selle teooria järgi muudavad hundid saakloomade käitumist, vähendades sõraliste pikemaajalist viibimist ja taimestiku söömist teatud piirkondades, kus huntidel on neid kerge kätte saada - näiteks jõgede ääres. See lubab jõeäärsel taimestikul paremini kasvada, mõjutades kogu ümberringset elustikku ning isegi jõesängi kujunemist (nt mullastiku erosioone ära hoides). Sellest tehti ka internetiavarustes laialdast populaarsust kogunud video pealkirjaga “Kuidas hundid jõgesid muudavad”.

Hallivatimees rändas aastaga Saksamaa ja Poola piirides üle 10 000 km.
Foto pärineb Saksa uudistelehelt moz.de.

Sisuliselt iga hallivatimehe ja hallivatinaise elus tuleb ette perioode, mil tuleb rännata. Oma sünnikarjast tuleb lahkuda noortel huntidel, kes soovivad ise järglasi saada ning peavad selleks partneri ja territooriumi leidma. Selline iseseisvumisrännak võetakse tavaliselt ette elu teisel talvel. Mõni leiab uue elupaiga kodukarja territooriumile üsna lähedal, teine aga otsustab sootuks tõsisema rännaku ette võtta. 

Hundikutsikad. 
Foto: Laura Kiiroja erakogu

Käesoleva nädala 7. detsembril peatas Tallinna halduskohus osaliselt hundijahi ning andis ajutiselt loa küttida senise 140 hundi asemel 72 hunti.

MTÜ Eesti Suurkiskjad esitas Tallinna halduskohtule kaebuse, mille keskmes pole otseselt mõni Eesti riigi õiguslik eksimus, vaid aastakümneid Eestis arutlusel olnud murekoht hundi asurkonna seisundi üle, hinnatuna rahvusvaheliste kriteeriumite järgi. Nimelt rahvusvaheliste kriteeriumite alusel ei ole meie hundi asurkond soodsas seisundis, mistõttu tema küttimist (vähemalt niivõrd intensiivselt) lubada ei tohiks. Küsimus on selles, kas minimaalselt elujõuline populatsioon on piisav Eesti huntide jaoks? Või peaks keskenduma hundi asurkonna puhul hoopis suurusele, mis võimaldaks tal toimida ökosüsteemi tugiliigina?

"Hundid tulevad" ("Vlci na hranicích") on 2020. aastal valminud Tšehhi dokfilm,  režissöör Martin Páv .

Täna on viimane päev, mil saab osta pileti ja vaadata PÖFF-i virtuaalsaalis filmi „Hundid tulevad“, mis räägib Tšehhimaa "uutest" elanikest - huntidest - ning kohalikest inimestest, kes hallivatimeestega kõrvuti elada ei mõista.

Autor Laura Kiiroja esimene kohtumine Wotani (tagapool) ja Dharmaga (eespool).

Wotan oli loomapargihunt. Tema õnneks sündis ta USAs Indiana osariigis asuvasse Wolf Park loomaparki, kus töötavad ühed maailma parimatest loomaaiahuntide heaolu ja sotsialiseerimise spetsialistidest, Pat Goodmann ja Monty Sloan.

Wotan kasvas üles nii, et lisaks oma hundiperele, oli tal ka lähedasi inimsõpru. Ta sai elada nii stressivaba ja rikastatud elu kui loomaaia tingimustes võimalik.

Wotan oli ka üks kahest esimesest hundist, kellega ma kohtusin, ning seetõttu mulle isiklikult väga oluline tegelane. Endale omase malbuse ja sõbralikkusega tervitas ta mind huntide maailma ega kuritarvitanud tõsiasja, et mul tollal veel sutega kohtudes käed värisesid. Wotan suri tänavu 2.oktoobril, 15 ja poole aasta vanuselt. See on vägagi väärikas iga ühele väärikale hundihärrale.