Minu mets

EESTI TEADUSTE AKADEEMIA                                                                                               

LOODUSKAITSE KOMISJON   

Eesti Teaduste Akadeemia (TA) Looduskaitse Komisjoni kiri Riigikogu Keskkonnakomisjonile ja Keskkonnaministeeriumile

Metsanduse olukorrast                                                     Tartus, 22.01.2018

Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon arutas olukorda Eesti metsanduses ettekandepäeval “Teadus ja seadus metsas” Tartus Baeri majas 13.12.2017. Ettekandepäeva päevakord on toodud lisas 1. Põhjendame oma järeldusi lühidalt seletuskirjas, mis on toodud lisas 2.

Arutelu järel tõdesime:

Tekst ja fotod Arne Ader

Laanesõnajalg Poruni põlismetsas

Eilsete metsajuttude jätkuks mõtlen täna sellele, et meie elus on miskit, mis on rahva koos püsimiseks emakeelest veelgi olulisem: see on meie maailmavaade. Kui kokku saavad kõrge riigiametnik ja puukallistaja, siis ühisest eesti keelest omavaheliseks viljakaks aruteluks paraku ei piisa.

Ühtedele võib olla mets puude kogum tihumeetrites, mida saab konverteerida rahaks. Teistele on see imeline elurikkuse võrgustik, mis üllatab oma iluga ja teiseneb salamisi meie kõigi rõõmuks.

Metsa kui ainelist rikkust saab mõõta mõõteriistadega ja tulemusi saab väljendada statistiliselt. Metsa kui vaimset rikkust saab mõõta vaid vaimsete vahenditega ehk siis vastuseks on vaid meie endi äratundmised.

Tartu Ülikool, Looduskaitsebioloogia töörühm
Foto Arne Ader

Mustikamännik

Lageraied parimates mustikametsades kaotavad saagi mitmekümneks aastaks

TÜ looduskaitsebioloogide vastsest uuringust selgub, et Eesti metsamajandus muudab oluliselt mustikametsade paiknemist maastikul. Nimelt kaovad raietega arumetsades head mustikakohad mitmekümneks aastaks, ent nende asemele on siirdesoode pikaajalise kuivendamise tulemusel tekkinud (märgalaelustiku arvelt) hulgaliselt keskpäraseid.

Foto Arne Ader

Padakõrve

Keskkonnaministeerium plaanib kiirkorras vastu võtta määruse muudatust, mis võimaldaks teha kaitsealade ja püsielupaikade piiranguvööndites sanitaarraie nime all lageraiet, mis kaitsealadel on reeglina keelatud. Kaitsealade elurikkust tõsiselt ohustavat eelnõu ei ole saadetud kooskõlastamiseks ühelegi huvigrupile. Keskkonnaühendused soovitavad ministeeriumil muudatustest loobuda.

Plaanitav määruse muudatus võimaldaks teha näiteks tormi tagajärjel kahjustada saanud kaitsealuses metsas kergekäeliselt lageraie, väites, et tegemist on sanitaarraiega. Nõnda võib oluliselt kahjustada kaitsealust objekti ning metsa bioloogilist mitmekesisust.

Kalle Eller vastas Kristel Vilbaste küsimustele 07.05.2002. ehk viieteist aasta eest

Foto Arne Ader

Salumets

Millised tavad metsas vanasti olid? Mis metsas kevadel tehti?

Eesti metsaga on seotud mitu ajalist taset. Kui meil räägitakse praegu vanarahva kommetest, siis see oleks ligikaudu see aeg, mis lõppes enamvähem 19. sajandi lõpu kolmandikus ja kestis tükati mõnel pool ka kauem. Kui nüüd rääkida varasemast, tinglikult öeldes etnograafilisest ajast.

Miks sa selle piiri sinna sead?

Aga siis toimus murrang. Siinse maa kultuuris, väga paljudes ainevaldkondades, seda ajastut ja seda, mis toimus, on nimetatud kultuuri murdumiseks. See on siis aeg 1850-1900, selles vahemikus muutus praktiliselt kõik. Kogu meie rahva ilm muutus selle aja jooksul täiel määral. Muutus ajaloolistel põhjustel, maailma survel ja sisemiste arengute tõttu.

Kirjutas Rein Kuresoo

Fotod Arne Ader

Abruka salumets

Praegune metsaseadus ei sea raietele mingeid ajalisi piiranguid ja saed laulavad suvelgi lindudest üle. Ometi peaks teise karmi kirjatähe - kaitstavate loodusobjektide seaduse - järgi iga metsalinnu pesa hävitamine olema karistatav. Ju loodetakse, et metsamehe südametunnistus ei luba aprillist juulini puid langetada.

Rähnide pesaõõnsusi kasutab ka üliharuldane lendorav. Selle öise eluviisiga loomakese elluiäämine sõltub täielikult metsaomaniku tähelepanuvõimest ja südametunnistusest.

Kirjutas Kalle Eller

Fotod Arne Ader

Kobras on langetanud puid

Üks raske küsimus on meie metsameestel veel lahti harutamata — mida teha kobrastega? Kas see usin puudelangetaja ja jõgede paisutaja on metsaomanike nuhtlus? Või on ta loodusharuldus, meie põhjamaise metsa ülioluline ja kallihinnaline sümbol? Meie praeguses Eesti looduses ilmselt mõlemat.

Tõele kõige lähemal on see, et me pole õppinud oma metsadesse tagasitulnud kobrastega toime tulema. Aga tuleb õppida. Seda peavad tegema nii riigiametnikud kui ka igaüks meist omaette.

On ju selge, et kui omanikul on neli hektarit metsa ja kobras ähvardab kolmandiku sellest nahka pista ja ülejäänud kahte kolmandikku üle ujutada, siis peab omanik küll olema äärmine looduskaitse- ja koprafanaatik, kui ta ei püüa midagi oma vara kaitseks ette võtta. Temast tuleb aru saada.

Kirjutas Kalle Eller

Fotod Arne Ader

Kuused ridades

Metsad on kas ühtlasemad, moodustades sobival maa-alal ühetaolisi laamu, või mitmekesisemad ja vahelduvamad. Tänapäeval on inimese osa metsakujundamisel suur. Kui ta raiub puistu osade kaupa ning istutab ja külvab hiljem raielankidele erinevaid puid, siis ta mitmekesistab metsa. Samal ajal loob ta ka üheliigilisi puistuid ja eelistab hooldusraiel üht liiki puid, muutes nii metsa ühetaolisemaks.

Ent mida vahelduvam on mets, seda paremini peab ta vastu kahjuritele. Just üheliigilistes kultuurides on putukakahjustused mõnel kahjuritele soodsal aastal ülisuured. Segametsas pole kahjuritel nii kerge levida ja niisuguses metsas elab ka rohkem kahjurite vaenlasi.

Kirjutas Kalle Eller

Foto Arne Ader

Kaasik Süvahavval

Meie metsade näitel on raske lahti seletada, kuidas teha korralikku harvendusraiet. Järjepanu näeme pilti, kus mets on harvendusraie nime all muudetud mingiks katkutud harvikuks.

Tegelikult on harvendusraiet hästi väljakujunenud metsaosas vaja väga vähe teha ja seda vaid siis, kui see tõesti tõstab metsa väärtust. Sageli tuleb kaaluda, kas mõne võimaliku tihumeetri pärast üldse selle metsatüki rahu häirida.

Kirjutas Kalle Eller

Fotod Arne Ader

Kaasik

Kuni praeguse ajani on meie metsades intensiivselt tehtud valgustusraiet. Selle üsna kuluka raieviisi käigus kujundatakse välja okaspuupuistuid, eelkõige männikuid ja kuusikuid. Nii näiteks tuleb liiga viljakale kasvukohale külvatud puistust korraliku männimetsa saamiseks vähemalt kolm korda kogu võrsuv lehtpuu-uuendus maha raiuda. Ja tegelikult saab ühe korraliku männiku alles siis, kui sellist lehtpuu tõrjet tehakse kuus-seitse korda, eelpoolmainitule lisanduvad veel esimestel kasvuaastatel läbiviidavad kultuuri hooldamised.

Praegune metsaomanik ei saa endale enamasti selliseid kulusid lubada. Teiselt poolt pole võimalik valgustusraiest, kui väga efektiivsest tulevase metsa kujundamise viisist, ka täiesti loobuda. Mida siis teha?