Kirjutas Kristel Vilbaste
Fotod Arne Ader
Kiivitajate rändesalk puhkab kõrrepõllu
Kevad ei tulnud selle nädala esmaspäeval mitte ainult paberil, vaid ka tõeliselt. Kas märkasite, kuidas äkki sai õhk linnulaulu täis? Sädistavad kõik need, kes siin talvläbi olnud - varblased, tihased, puukoristajad, rähnid, rohevindid. Aga ka need, kes on võtnud vaevaks kohale ilmuda.
Eelmisel pühapäeval, kui Kurgjale Jakobsoni matkal osalejatele allikatest rääkima sõitsin, siis olid põllud täis laperdavalt lendavaid kiivitajaid, sibelevaid lõokesi. Talvikesed laulsid kohati nii kõvasti, et seda oli kuulda liikuvasse autosse. Ja taevas rippus pikki hanekolmnurki, aegajalt liugles auto eest läbi mõni elegantne sookurg. Kevad oli täies hoos. Kohe peale loengu lõppu tuli Kaja Kübaralt telefonisõnum “Kollane liblikas!” Kui sellest õhtul Facebookis vestsin, siis tuli teateid üle Eesti, kuidas siin ja seal tantsisid talve viimasel päeval õues liblikad, nii kuldse- kui ka kirju suve kuulutajad.
Meie aias käib vilgas pesaehitustöö. Harakatel on pesakubul juba katus peal ja naljalt sinna enam ühtegi oksa enam ei mahu. Ühel hommikul tõi isalind ka suure tüki kilet, küllap otsustas pestava tapeedi sel aastal seina panna.
Kuldnoka kodu
Ja kuldnokk jõudis tagasi, tuuseldas kohe pesakastist sodi välja. Kuldnokk laulab nüüd igal hommikul majaharjal või meie enda istutatud pisikesel punasel tammel. Tegelikult on see üllas hetk, kui istutatud puu lindude poolt laulmiskõlbulikuks tunnistatakse. Aga laul on kuldnokal sel aastal musträstaste viisidest inspireeritud.
Iga kevade esimestel päevadel saabki peamiselt lindudest rääkida. Sest nemad ei pelga külma ja saavad hakkama ka kergete miinuskraadidega. Taimed ootavad aga seda maagilist +10 kraadist soojust, mis neid pungadest viskuma paneb.
Eelmisel nädalal helistasin ka vennale, et küsida, kas tedred juba mängivad, sest soome rahvatarkus kõneleb, et kui nad enne pööripäeva mängima hakkavad, siis sajab kevadel veel lund. Vend olevat tedremulinat juba kuulnud ja Pärnumaal sadaski kevade alguse puhul ka hiigelsuuri räitsakaid. Aga helistamise ajal oli venna pere minemas vaatama Nigula legendaarset näsiniint. See siiski veel päris ei õitsevat, aga esimesed õied olid puhkemisvalmis.
Näsiniin
Proovimegi seekord arutleda, millal tasub mingit kevadlille metsa otsima minna.
Mu 84-aastane ema Juta ütles, et tema lapsepõlves oli igal lapsel teada, mis ajal mingit lille ja kust otsima minna. Kus nad kõige varem puhkesid.
Ja näsiniin oli ka see õiepõõsas, mida lapsed alati korjasid. Eks pisematel oligi see läbinäsimise komme, sest see mürgine põõsas on ka päris vinskete okstega. Seepärast vanemad selle korjamist ka keelasid, kuigi enamasti mõjus tema läbinäsimine umbes sellise tundega, nagu hambaarsti süst. Igal juhul ei tasu seda proovida ja näsiniined võiks pigem metsa jätta.
Paiseleht
Järgmine lill, mis õitsema puhkeb on paiseleht. Laias laastus võib öelda, et teda tasub otsida savisematelt madala rohustuga väljadelt ja kraavikallastelt kohe pärast seda, kui lumikellukesed oma õietilinad välja riputavad. Maa peab olema pehme ja lirtsuv, taevas paar päeva olnud päikseline. Algul ongi nad pisikesed paksud pruunid tõugukesed, millel peas puhkemata kollane kukehari, aga peagi on põld pisikesi kollaseid päikeseid täis.
Harilik lõokannus
Edasi läheb asi keerulisemaks. Järgmisteks tulejateks on sinililled ja lõokannused. Viimased on natuke tundmatumad lilled, aga need lillade veidi rippuvate õitega lilled kasvavad sageli koos sinililledega ja keskmise lõokannuse juures võib näha lendamas ka mustlaik apollosid, mis on nende röövikute toidutaim.
Taimeda fenoloogiat on Eestis uuritud paarsada aastat, ometi pole kevadõite puhkemise rida võimalik internetist leida. Parima ülevaate saab muidugi jälgides pidevalt veebilehte looduskalender.ee ja laste fenoloogiaprojekti “Tere kevad!”.
Küsisin järgmist kevadlillede puhkemise jada meie parimatelt botaanikutelt Toomas Kukelt ja Tõnu Ploompuult. Üheskoos arutledes leidsime, et tegelikult sõltub hästi palju kevadest, kohast ja sajast muust tegurist, eelkõige ongi vaja ikka ise uudistamas käia.
Mu vanaisa Gustav Vilbaste on ligi sada aastat tagasi, 1923. aastal, avaldanud pisikese raamatu “Meie kevadtaimed”. Ja seal on ta taimed sisukorras järjestanud nii – sinilill, näsiniin, harilik lumikelluke, võsaülane, paiseleht, lepiklill, jänesekapsas, kuldtähed, varsakabi, lõokannused, vereurma-rohi, maajalg, aas-jürilill, kanakoole, kibe tulikas, harilik nurmenukk ja harilik võilill.
Teeksin selles järjekorras korrektuuri ehk niipalju, et tõstaksin näsiniine esimeseks, paiselehe siis teiseks ja tooksin lõokannused ettepoole. Ülejäänud on üsna õitsemise järjekorras.
Emaga arutledes jõudsime ka järeldusele, et päris järjekorda neid panna ei saagi, aga puhkemisjärjekord võiks olla jagatud nelja rühma.
Esimese moodustaks päris varajased ja kuluaegsed - näsiniin ja paiseleht. Need siis enamasti märtsikuu lõpus.
Lepiklill
Teise rühma - lepiklill, lõokannus, sinilill, võsaülane ja varsakabi. Nemad kohe aprilli algusest kuni künnipäevani.
Kolmanda kopsurohi, kuldtäht, kollane ülane, kanakoole, tulikas. Nende puhkemist võib oodata aprilli teises pooles.
Ja neljanda, juba maikuu taimed - võilill ja nurmenukk.
Ja ma kutsungi nüüd sel kevadel teid oma lemmikkohtadesse minema ja kogu kevade vältel uurima, kas selline jada peab paika?
Toomas Kukk lisab esimeste hulka ühe pisikeste õitega varaõitseja – varakevadiku ja seda võiksime ehk sel kevadel tundma õppida, just liivasemate alade metsaservadest tasub teda otsida. Juba nimi ütleb, et see on tõeline kevadekuulutaja.
Kollane kuldtäht
Tõnu Ploompuu pakub välja ka ühe keerukama jada, selles on taimi, mida ehk paljud ei tunnegi. Aga kindlasti on see läänemaalastele heaks kevadlille-kalendriks. Ta ütleb: „Ma paneksin paiselehe ja sinilille järele kohe lõokannuse. Ja sinilillega samaaegseks tupp-villpea. Ehk siis tuleb kollane kuldtäht, võsaülane, kopsurohi, samasse kanti jääb ka karvane piiphein, kollane ülane ja nõmmkannike, ehk ka imekannike.
Varsakabi enne kullerkuppu, kanakoole vist veel päev-paar varem, aga peale kollast ülast. Esimesed nurmenukud võivad olla aprilli viimastel päevadel, samuti lääne-lõhnhein, nädal hiljem lubikas, esimesed piibelehed 15. mai paiku. Enne piibelehti võib juba toominga maadligi okstel õisi olla, samuti seina ääres võililli. Nurmenuku järel tuleb võsakannike, kullerkupp ja piibeleht. Enne kullerkuppu on vist ka kuld- ja metstulikas.
Aga ma võin detailides eksida, nii 5-10 päeva jagu... Seeläbi ka järjekord teiseneda.
Sinilillega on aga nii, et eri rasside esimesed õied võivad sõltuvalt rassist puhkeda samas elupaigas ligi kuuajase vahega. Kõige varasem aias olev kes-teab-kust pärit helesinine puhkeb ligi kaks nädalat enne "tavalisi", aga Kaarmast pärit roosakas-sinakas tumedamate soontega omakorda nädal-kaks hiljem.”
Nurmenukk lõotalves
Jah. Uurisin ka oma sõpradelt näoraamatu abiga, milliseid kevadlilli üldse armastatakse korjata?
Arvasin, et kõige enam korjatakse sinililli, aga selgus, et üks lill on meil veidi lemmikum, küllap sellepärast, et tast ka köhateed tehakse.
30 inimest nimetaski kiiresti nurmenukku. Sellel lillel on meil ju ka kõige rohkem rahvapäraseid nimesid.
Teisena 29 korda nimetatigi sinilille.
Kolmandana ülast, nii võsa- kui kollast ülast, 26 korral. Lisaks veel tema suuremat suguvenda anemooni neljal korral.
23 inimest oli lapsena armastanud korjata kullerkuppe, 21 inimest maikellukesi, keda enamasti nimetati piibeleheks ja sama sageli ka pääsusilmasid. Sõbrad kurdavad ka, et pääsusilmi enam kusagilt korjata ei saa. Jah, selle põhjuseks on allikaliste soode ja heinamaade kuivendamine. Aga eks neid ikka on. Me lihtsalt oleme nüüd rohkem linnarahvas.
TOP kümnesse mahtusid veel varsakabi, paiseleht, kannike ja meelespea koos võilillega. Üllatav on võilille vähene nimetamine korjatud kevadlillena. Aga ju ta tundub nii tavaline.
Ka mainivad mitmed sõbrad, et nad ei taha lilli korjata ja seda ei peaks tegema. Neid peaks imetlema ainult metsas. Sellega on sama lugu nagu jõulupuuga. Üht kevadist kimpu tuppa tuues ei tee te neile lilledele olulist kahju. Kui küsite lilledelt, siis nad on ka kindlasti nõus tuppa tulema. Kindlasti ei tohiks lillede korjamist keelata lastele. Et me ei peaks pärast imestama, miks meie noored nii vähe taimi tunnevad.
Võilill
