Fotod Arne Ader
Sinililled
Harilik sinilill Hepatica nobilis v. Anemone hepatica
Kevadsoe ilm toob õitsejaid päev päevalt juurde.
Esimesed õitsema hakanud sinililled ongi sellised ühe, kahe õievarrega, et meil oleks põhjust neid otsida.
Õied avanevadki lühikese õievarre otsas, millel lehed puuduvad ja mis õitsemise ajal pikemaks kasvavad - umbes kümne, kahekümne sentimeetriseks. Peened õievarred on punakaspruunid ning kaetud roheliste karvadega. Iga õis kasvab välja isikliku varre otsas, lehtede kaenlast ja üks taim võib kasvatada kuni kaksteist õievart. Puhkenud õis õitseb veidi üle nädala. Ööseks õied sulguvad ja halbade ilmade aegu õied ei avanegi.
Õielehtede arv on sageli erinev, nagu värvuski: alates valgest, aga õite vananedes "pleegib" ka harjumuspärane sininegi heledamaks. Roosasid ning täidisõielisi sinililli leiame ka looduses kasvamas, mitte ainult lillepeenrasse istutatult. Sinilille tupp- ja kroonlehed pole eristunud, seega on sinised õielehed tegelikult õiekattelehed, aga kevadkaunid nii lähedalt kui kaugelt.
Roosad sinililled
Aga kust võtab taim varakevadel väe ja võimu õitsemiseks? Sinilillel on maa sees peidus jämedate juurtega viltune risoom, kuhu juba möödunud aastal koguti varakevadiseks õitsemiseks vajaminevad varuained.
Sinilille lehedki on möödunud aastased, mis taime õitsedes juba servadest punakat tooni või mõnel taimel kogunisti kuivanud. Südame- või neerukujuliste lehtede rootsud on pikad ja peenikesed. Suure klorofülli sisaldusega tumerohelised lehed võivad vahel olla heledate laikudega. Lehe alakülg erineva tooniga purpurpruunist kuni lillakani.
Pane tähele, et sinilill hoiab oma lehti risti päikesekiirtega. Päris uute lehtede kasvatamisega alustab taim alles peale õitsemise lõppu.
Sinilill kasvab edasi oma risoomi tipust, aga risoomi iga võib küündida vahel mõnesaja aastani. Sinilille kui liigi vanuseks hinnatakse 40 kuni 50 miljonit aastat.
Valge sinilill
