Mobiilifoto saatis Sten Arrak
Autokatusel peesitavat lauluritsikat oli mugav pildistada
Harilik lauluritsikas Tettigonia cantans
Eesti mandriosas pole lauluritsikat kellegagi segi ajada – ainult nemad alustavad oma kontserdiga hämaras ja isasritsikate laulu jätkub varaste hommikutundideni.
Vahel alustatakse lauluga rohurindes, mida aeg edasi seda kõrgemale ronitakse – laul kostab kaugemale, aga nimetatu peaks ju emasritsikale meeltmööda olla. Pidevat ning ühtlast sirinat võime looduses kuulda pea kõikjal: tee- või metsaveertes, taluaias, pargis, heinamaal, ainult sügavamasse metsa pole ritsikatel asja.
Kui kena ilmaga aias vastu ööd istuda saab enam vähem rehkendada palju neid „laulumehi“ ümbruses on – konkurendid hoiavad omavahel umbes paarkümne meetrist vahemaad. Isegi, kui päris vaikselt püüda siristajale lähemale hiilida jääb isasritsikas vait. Mida sügise poole, seda vaiksemaks, aga ka aeglasemaks muutub ritsikate sirin.
Kuidas siis lauluritsikate elukorraldus käib? Emasritsikad istuvad „laulumehi“ ümbritsevas rohurindes, põõsastes või isegi puudel ning partneri valivad välja just nemad. Mis siis, et pimedas, kuid liigutava laulu järgi otsib ritsikaemand ronides ülesse oma väljavalitu. Ritsikapaari kohtudes vakatab siristamine, isasritsikas haarab pruudi kaissu ning siirdab mõne aja pärast oma seemnepakikese emasritsika muneti külge. Muneti järgi tunneme emasritsika kndlasti ära sest selline saba sarnane moodustis isasritsikatel puudub, kui märkame lauluritsikat kusagil päevasel ajal - see pole eriti üllatav (vaata meile saadetud pilti).
Mis siis emasritsikas seemnepakikesega omale saab? Munemine on teadupärast energiamahukas toiming ja saadud „pakike“ sisaldabki emasritsikale midagi energiavarude täiendamiseks ning ta saab „käima peale“. Pulmajärgselt siirdub emasritsikas maapinnale. Munemine toimub korduvalt väikeste munaportsude kaupa, pika muneti abil saab mune edukalt sügavamale pinnasesse peita. Kevadel kooruvatest lauluritsika noorjärkudest peaks kirjutama juba järgmisel aastal sest pisikesi vastseid võime kohata juba maikuus.
Lauluritsikad on helerohelised kehapikkusega kuni kolm ja pool sentimeetrit, „hobuse näoga“, kehast pikemate tundlatega ning pea kehapikkuste tiibadega. Lennuvõimelised lauluritsikad on, kui kusagilt kõrgelt vaja maapinnale lennata, siis neid kasutatakse. Tiivapikkus jääb kehapikkusele kröömike alla. Sirinat teevad isasritsikad hõõrudes omavahel kokku eestiibu. Ritsikate jalad sobivad ronimiseks ning pikad tagajalad hüpete sooritamiseks (pildil on nad hästi nähtavad). Lisada võiks veel, et ritsikate kuulmisorganid ehk „kõrvad“ paiknevd hoopis tagajalgade säärtel.
Millest lauluritsikad toituvad? Tegu on lrohurindesse hästi sulanduvate röövtoiduliste ritsikatega: kütitakse pisemaid putukaid kuni kärbeste suuruseni, liblikaröövikuid, aga vähesel määral manustatakse ka taimset toitu.
Sumedatel ja tuulevaiksetel hilissuve ja varasügise hilisõhtutel on õues mõnus istuda, kuulates ritsikaid, vaadeldes lambivalguse sõõris lendlevaid ööliblikaid ning selge ilma korral tähistaevast.
