Pildistas ja kirjutas Kristel Vilbaste
Pärnaõied
Tänavune suvi sai otsa ilma algamatagi. Ja kuigi ikka hellitasime lootust, et see hakkab lihtsalt kaks nädalat hiljem, sai soe suve põuest enne otsa. Aga kaks nädalat hiljem tulid kärbseseened, mida on ikkagi üllatavalt vähe ja kaks nädalat hiljem aeti herilased pesadest välja ja ka neidki on üllatavalt vähe. Palju on vaid nälkjaid ja palju on ka pihlakaid, samas napib tammetõrusid.
Siiski ei saa suve üle nuriseda, sest vähemalt ravimtaimi selleks aastaks jätkub. Eriti tõhusalt kasvasid minu lähikonnas sel aastal piparmündid, neid on mul kohe kotitäite kaupa ja küllap nad aitavad hiina ravitarkuse järgi reguleerida maksa energia tasakaalu, võtta maha pingeid ja võidelda pahameele, masenduse, ärrituvusega, kibedusega, mida meie ümbritsev keskkond aina enam meile pakub. Loodan, et teiegi teepurgid sisaldavad valimisteaastal ohtralt piparmünti.
Aga mind on ikka huvitanud, mis taimed on eestlastele olulised ja seepärast olen ma mitmel aastal teinud sotsiaalmeedias kiirküsitlusi. Tänavused tulemused olid aga mõnevõrra üllatavad.
Küsitlust ajendas mind seekord tegema aga raamatupood. Nimelt lõime oma peres uue traditsiooni – läheme tütre Aotähega igal aastal 1. septembril raamatupoodi ja laseme tal valida ühe raamatu. Kooli lõpus on siis põnev vaadata, milline oli tema huvidering. Sel aastal valis ta igatahes ühe noorteromaani. Igatahes veel mitte ravimtaimeraamatu. Aga raamatu eest makstes küsis Rahva Raamatu müüja mu käest lahkelt, et kas paneb raamatule ümber ka paberkoti. Esimene reaktsioon oli see, et ei, et pakendit on niigi igal sammul palju, aga kuna ma olen juba mitut sedasama kotti kasutanud talviste ravimtaimede pakendamiseks, siis ütlesin seekord, et võib kohe mitu anda.
Ja nii ongi mul nüüd kodus põhiravimtaimed viies Rahva Raamatu paberkotis, soovitan kõigil minna raamatupoodi ja tuua endale sealt mõni hea raamat pimedal ajal lugemiseks ja korjata pakendikotti selle lugemise kõrvale ravimtaimi tee tegemiseks. Selles paberkotis ei jää nad ummuksisse nagu klaaspurgis ja praeguse niiske suvelõpuga ei pruugi taimed ka pikal kuivatamisel veel täiesti kuivad olla.
Aga mitmeid ravimtaimi saab veel praegugi korjata – raudrohuõisi, leesikalehti, kibuvitsamarju ja kadaka“marju“. Seenelkäikudel võib ette jääda ka islandi käokõrva, just see võib teid aidata praeguste köhahoogudega võitlemisel. Ja just raamatukotitäis on paras kogus ühe väikese pere jaoks.
Minu enda raamatupaberkottides on tavaliselt kummel, saialill, islandi samblik, raudrohi ja nõmm-liivatee. Sel aastal on mitu kotti ka piparmünti – nii beebimünti kui ka kangemat punast piparmünti. Kummelit ma korjan enamasti natuke vähem, aga seda jääb ka alati kevadel puudu.
Ja nüüd sellest sotsiaalmeedia küsitlusest. Küsisin nii: „Mis on need kõige tähtsamad ravimtaimed, mida Eesti ravimtaimedeks peate ja mida kasutate? Pange palun viis kirja ja eelmisi ei vaata!“
Ja kuigi teaduslikuks küsitluseks oleks vaja olnud erinevate huvirühmade vastuseid, siis usun, et 200 inimest, kes minu küsitlusele vastasid, on just need inimesed, kes ravitaimi reaalselt kasutavad, mitte lihtsalt ei tea neid. Seega peegeldab see läbilõikes päris hästi meie eestlaste ravimtaime-eelistusi. Vastajate hulgas oli ka viiendik mehi, ilmselt on mehed siiski harvemad ravimtaime kasutajad. Aga vastajate hulgas oli metsamehi ja taluperenaisi, ajakirjanikke ja kirjanikke, õpetajaid ja tipp-teadlasi, tudengeid ja tervendajaid - päris erinevate elualade inimesi.
Ja kuigi ma aimasin esikoha taime, siis nii veenvat üksmeelt ma ei oodanud. Seda enam, et just seda taime ma ise tarvitada ei armasta, ilmselt lapsepõlves saadud ülekoguse tõttu.
101 inimese kodus, seega pooltel inimestest, on alati olemas pärnaõied. Ja see on vaieldamatult palavikurohi number üks! Küllap seab ta esikohale just meie põhjamaine kliima, sest palavikuta ei saa siin keegi läbi vist ühelgi talvel. Ikka hiilib külm meile kõige pimedamal ja masendavamal ajal ligi ja siis on viirustel lihtne meid rünnata. Aga suvine pärnaõite lõhn ja soojus voogab siis läbi punakuldse tee meie kehasse ja annab jõu tagasi. Küsisin lisaks, et kust pärnaõisi korjatakse? Arvasin, et kuna paljud elavad linnas, siis kusagilt linnapuudelt. Aga, ei! Igaühel tundub olema üks kindel paik, kas vanavanemate talus, oma maakodus või salajases metsasüles, kuhu minnakse õisi korjama. See tundub olema meie põhjamaine teetseremoonia. Minna pärnaõisi korjama – mesilastest sumisevasse kõige soojemasse suveaega!
Teise koha taim sai vaid kümmekond häält vähem. Kummel. On üllatav, et teda veel kasvatada ja noppida viitsitakse. Aga ta on aias üks tüütu umbrohi, mille ka kõige usinamad rohijad alati kasvama jätavad. Imelik, et selline eluõigus on meie peenardel antud kummelile, saialillele, moonile ja kurgirohule. Need peavad alati kasvama jääma.
Kolmandikul vastanutest on alati kodus ka raudrohi. See on mõnevõrra üllatav, sest kooliõpikutes on raudrohi ravimtaimena küll tähtsal kohal, aga eelkõige noaga haavatud kohtades vere peatajana. Kui inimestelt küsida, miks nad raudrohtu kasutavad, siis öeldakse enamasti, et see on hea kõhu- ja köharohi. See on taim, mille häid omadusi inimesed ilmselt lihtsalt tunnetavad.
Ja tõsi ta on, ka meie vanarahval oli ta ravimtaim saja haiguse vastu. Ravimtaimede andmebaasis Herba on haiguste nimekiri, mille vastu raudrohi aitab, aukartustäratavalt pikk. Ka tänapäeval on ta oluline. Ja nagu ma raadiosaates kolm aastat tagasi rääkisin, on raudrohi ka ravimtaim, millega väga erinevad inimesed armastavad end youtubes koos filmida.
Edasi tulevad riburada natuke vähema häälesaagiga saialill, naistepuna, piparmünt ja nurmenukk. Viimase jõudmine ravimtaimede esikümnesse üllatab mind kõige enam, sest paljud kevadtaimed, näiteks karulauk, said üllatavalt vähem hääli, kuigi kevadel nendest palju räägiti ja kiideti. Aga ju siis olid need ilusad kollakasrohelised nurmenukud tõesti kodus purgis silme ees.
Neljandikul inimestest on kodus veel kõrvenõges ja põdrakanep. Napilt jõudis esikümnesse veel üks minu lemmikravitaimedest - nõmm-liivatee.
Ja kuigi must-pässik ehk tšaaga on praegu moetaim, on ta nimekirjas alles 22-l kohal, koos jõhvika ja üheksavägisega. Kõik kanged tervendajad.
Küsisin kommentaari ka meie ravimtaimetargalt Ain Raalilt, kes ravimtaimede raviomadusi põhjalikult uurinud.
Ja ta kommenteerib seda nii: „Kuigi need 10 ravimtaime on Eestis hästi tuntud, ammustest aegadest ja laialdaselt kasutatud ning apteekidest ka palju ostetud, on neist vaid kaks oma teadusliku uurituse tasemelt vastavad Euroopa Ravimiameti määratlusele "Tõenduspõhine kasutamine". Selline staatus antakse ravimtaimede preparaatidele, mille uuringud, eriti kliinilised uuringud võimaldavad pidada vastavat kasutusala teaduslikult tõendatuks. Neist kahest on üks piparmünt, mille eeterliku õli kasutamist määrimiseks nahale pingepeavalu korral ning sissevõtmist maosooletrakti kergemate spasmide, kõhupuhituse ning spastiliste kõhuvalude korral loetakse tõenduspõhiseks kasutusalaks. Teine on naistepuna kuivekstrakt, mille kasutamine nõrkade kuni keskmiste depressiivsete episoodide puhul ning nõrkade depressiivsete sümptomite lühiajalises ravis on teaduslikult hästi põhjendatud.“
Üldse nimetati 97 erinevat taime, mis tegelikult näitab meie inimeste väga põhjalikke ravimtaime teadmisi ja ilmselt on meie ravimtaimetargad oma tööd hästi teinud. Ehk ongi eestlaste omapära see, et nii palju taimi korjatakse metsast ja niidult ise, mitte ei osteta ravimtaimi apteegist.
