Pildistas ja kirjutas Kristel Vilbaste
Kave püha allikas
Tihased on nüüd rõõmsalt oma esimese kevadlaulu laulnud ja talvel selgroo katki murdnud. Karumammadel on külje all pisikesed karupojad, hilisõhtutel tasub kuulata, kas pargist ei kosta kakuhõikeid.
Vaadates õue, kuidas lumi sulisedes sulab ning taas meie kraavid ja tiigid pilgeni veega täidab, ei taha kuidagi uskuda, et joogivesi võib kunagi või kusagil otsa saada.
Ometi on meiegi meediasse jõudnud uudis, et kaugel Kaplinnas saab vesi 12ndaks aprilliks otsa, hoolimata sellest, et veesurve torudes on nõrgemaks keeratud ja inimese kohta on lubatud kasutada päevas vaid 50 liitrit vett. Ja seda väga kuumas kliimas.
Ma ausaltöelda ei suuda uskuda, et Eestis kunagi selline asi juhtuda võiks. Kuigi, jah, eks selliseid musti stsenaariume on ka Tallinna kohta läbi mängitud. Meil on õnneks piisavalt allikaid, jõgesid ja järvesid. Aga joogivett viiakse ju tsisternidega praegugi põlevkivikaevanduste ala üksikutesse küladesse.
Igal juhul on Eestis hämmastavalt kiiresti kasvanud üks kogukond, kes väärtustab puhast vett ja oskab seda loodusest ise otsida. Teab, kus on võimalik saada puhtamast puhtamat joogivett, mis lisaks janu kustutamisele ravib inimest ja hoiab ka meie katlakivises riigis kodumasinate tervise korras.
Need on Allikalkäijad. Lisaks kohtumistele allikatel, saame kokku ka sotsiaalmeedias, meil on Facebookis tuhande neljasaja liikmeline grupp “Allikalkäijad”, kuhu saab registreeruda vaid oma õige nime all ja kus vahetatakse teavet ja muljeid vee kättesaadavuse kohta, muistseid ja uusi ravilugusid, muret ja rõõmu allikate käekäigu üle.
Ja on rõõm märkida, et viimase nelja aasta jooksul on märgata ka seda, et inimesed käivad rohkem allikatel. Allikate juurde viivad mõnusad rajad, allikaid puhastatakse regulaarselt ja allikate juurde on kõikjal Eestist ilmunud joogivee ammutamiseks kannud või kruusid.
Mikk Sarv ütleb, et kann allika juures on justkui kvaliteedimärk. Kui see seal on ja kann ei ole vetikatega kaetud, siis käib siin keegi pidevalt. Kui korduvalt käiakse, siis kõlbab vesi juua.
Kõige uhkem kannuderodu on Lahemaal Koljaku mäe allikal. Ja seal on ka pidev veevõtjate rodu.
Muidugi on kõige tõhusam veevõtu inventar Kuremäe allikal, seal on kolmeliitrised plekkpurgid pika traadi otsas, mille saad upitada veevoolu toruni. Spetsiaalse laua peal on lisaks lehtrid vee pudelisse kallamiseks ja ka tassid, kust juua.
Kave läte
Mu enda lemmikallikal, Kave lättel, Puhja lähedal, on vana püha allika juures posti otsas kuldne plastmasskann, sellega saab ammutada veidi magusat tervendavat vett. Aga mõnekümne sammu kaugusel on uue allika juures kollane kann, millega saab võtta veidi metalse, aga maitsva joogivee.
Hinnioru allikal on ilus potisinine kann.
Ja kõige ilusamad kruusid on Alatskivil Hundiallika juures – mõnus metallist läikiv matkatops ja Navi allika juures Võru külja all, ilus punane valgete täppidega tass.
Epp Haabsaar on viinud kruusid kõikide Hageri kihelkonna allikate juurde, temalt saab ka juhatust nendeni jõudmiseks. Esna mõisa allika juurde on looduskooli rahvas pannud ilusad tumesinised topsid kuldsete tähemärkidega. Palade silmaallikal on püsikruus ja Varangu allikal sinine kopsik, Korvelättel Ihamarus pikema varrega kopsik. Lihuveski allikal sõel allika puhastamiseks ja kopsik. Visela silmaallikal kopsik. Uus asi on end liivast väljamurdva Taevaskoja Emalätte juures asuv ilus helesinine kopsik.
Küllap neid on veel kõikjal üle Eesti, aga nende allikate vee joodavuses võime kindlad olla.
Muidugi oleks mul hea meel, kui mulle kirjutaksite, kus veel olete neid kannusid-kopsikuid näinud ja milline on nende veevõtuvahendite lugu. Sest ma saan iga nädal mõne kirja, kus küsitakse, kust võiks selles või teises kohas puhast allikavett saada. Siis saan infot edasi vahendada.
Aga Allikalkäijate kogukonnas tuleb ette ka kurbi lugusid. Nii algas see allikaasta teatega, et Viimsi Rauaallikas on hävitatud. Mingil kummalisel moel oli see allikas ja looduslik pühapaik kadunud 2009. aastal keskkonnaregistrist ja eelmisel aastal, rajati sinnasamase Viimsi Lubjamäe suusamäe parkla. Looduslik vetevool, mis sai alguse vana künnapuu alt, sunniti voolama seitsme meetri sügavusele kanalisatsiooni.
Ma ausaltöelda ei tea, kus Viimsis veel allikaid on ja kui palju on kaevusidki järel ja mis saab siis kui Viimsi valda tabab samasugune mure nagu Kaplinna? Loodame, et midagi ei juhtu. Aga ehk oleks võimalik vana püha allikas mingilgi moel uuesti solgikanalist välja aidata ja maapeale voolama tuua?
Aga vähemalt on nõmmekatel elu kindel. Aiataguse allikad annavad alati head vett ja Glehni pargi Rõõmu allika vett käiakse viimas Lasnamäeltki. Küllap just Rõõmu allika korrastamisest oleks võinud eeskuju võtta Viimsi vald.
Rõõmu allikale asetatud renniga puutüvi paneb ka allikavee rõõmsalt laulma.
Sellist puhta vee laulu soovin teilegi südamesse.
