Fotod Arne Ader
Lumehelves kindal
Iga päev saame väikese, kerge, õhulise ja pakaselise lumelisa. Selliste ilmadega on lumehelbed suured ja kaunid. Kes meist poleks langevat lumehelvest kindale püüdnud ja lapsena neid ka maitsnud?
Kuidas see väike ime tekib?
Lumehelbe keskmeks peab olema kondensatsioonituumake ehk imepisike „tolmutera“, mille ümber veemolekulid kinnituvad. Külmunud vesi on heksagonaalses ehk kuuekandilises olekus kõige stabiilsem ja sellise kuju moodustumiseks kulub ka vähe energiat. Niisiis kõik lumehelbed kasvavad pilves sarnase skeemi järgi.
Lumehelbed meenutavad plaadikesi, mis tekkivad paari külmakraadi juures. Temperatuuri langedes viie külmakraadini moodustuvad juba jäänõelad või kristallsambakesed. Pakaselise ilmaga ehk kui külma -15 kraadist enam tekkivad üliõhukesed plaadikesed ja maapind kattub ülikoheva lumevaibaga.
Teadlased pole veel tänini suutnud mõistlikult seletada, miks mõnekraadine temperatuurimuutus tekitab täiesti erineva kujuga lumekristalle.
Karste tammed. Otepää kõrgustik
Niisiis, lumehelbed koosnevad läbipaistvatest kristallidest, kuid miks siis lumi valge on?
Valgus lihtsalt peegeldub lumekihi kristallpindadelt tagasi ning vaid väike osa valgusest neeldub ja sestap paistabki lumi meile valgena.
Selge sinise taeva korral märkame maad katva lumevaiba sinakat tooni, aga värvika päikeseloojanguga õhtul omandab lumelagendik kohati oranshika varjundi.
Värvid sõltuvadki palju valgusest.
Ehataevas. Otepää
Tänahommikune EMHI lumekaart:
