Kirjutas Kristel Vilbaste
Foto Arne Ader
Saula Siniallikad
Eelmine nädal lõppes minu jaoks ehmatavalt. Sain kõne ühelt pühapaika hoidvalt mehelt, võib ehk ka öelda hiievanalt, kelle talumaa tagaaias on muistne pühakoht, mis on muinsuskaitseameti kaitse all ja kuhu viib ka valla matkarada.
Paik on imeilus, kõrge punase liivakivikalda all paiknev allikatemaa. Üks allikas nii ilus ja uhke, et see on mu südamesse jäänud. Igaüks, kes tuleb siia allikale, nende suurte puude alla, endise uhke koopa juurde, tunneb, et see paik on püha. Olen siin käinud päris pisikeste lasteaialastega, ka nemad tasanevad siin, saavad allikalt oma lauluviisid.
Paika on alati hoitud ja hinnatud, see on olnud küla jaanitulede plats. Vana taluperenaine on siia istutanud 100 aastat tagasi puud, mis praegu otsekui hiiesalu välja näeb.
Milles minu ehmatus? Viis aastat tagasi käisin selle allika kohta informatsiooni kogumas ja arutasime, et kas panna see allikas raamatusse “Eesti allikad” või mitte? Et kas siia hakkab tulema võõrast rahvast, kes siinseid väärtusi hoida ei oska?
Tollal arutlesime nii, et kuna koht on Muinsuskaitseameti lehel täpsete koordinaatidega ohvriallikana kõigile veebist niikuinii leitav, siis pole mõtet teda välja jätta. Aasta hiljem sai ta ka Ain Vellaku raamatusse “Eesti koopad”. Lähtusin põhimõttest, et mida rohkem allikaid on teada, seda hajutatum on “pühapaigaturismi” koormus.
Aga nüüd on ses paigas hakanud juhtuma asju. Kõige ehmatavam minu jaoks oli see, et keegi on lõiganud vanasse 100-aastasesse puusse kirvega suure risti. Ehmatab mind eelkõige see, et rist puus tähendab Eesti rahvatraditsioonis surnute hingede kinnipanemist, neid tehti teede ääres kindlasse puuse, kui puusärgiga kalmistu poole mindi. Eestlase käsi naljalt üldse elavasse hinge märke lõikama ei tõuse. Miks peaksime oma vendadele valu tegema?
Kes või miks sinna pühapaika surmamärgi lõikas on minule arusaamatu. Ka hiievahile, kes neid puid hoiab. Küllap ka sellele vanaperenaisele teisel pool, kes need uhked puud kunagi siia istutas. Usun, et ka teile.
Aga proovimegi seekord siis natuke arutleda hiiepaikade üle ja kuidas seal käituda. Arutasin oma abikaasa Mikk Sarvega, et kas inimesed on hakanud rohkem usklikeks ja käivad rohkem pühapaikades?
Vaevalt. Sest tohutu suur hulk vanu võimsaid hiiepaiku ei ole praegu näinud inimese jalaastu. Mis võiks olla selle põhjuseks? Kindlasti eluolu muutus. Me elame rohkem linnades ja ei ole loodusega nii seotud. Ja kui arvata, et see on viimase aja muutus, siis mitte.
Taoline pühapaikadest kaugenemine algas juba umbes 200-aastat tagasi. Enne seda olid meie kogukondadel üksikud suured ja võimsad paigad, kus koos käidi – Helme hiies või Joarünkal. Seda, mida veel praegugi näeme meie õigeusuga seotud allikate juures Miikses, Kuremäel. Selliseid tuhande inimesega õnnistamispühade kirjeldusi leiab 100 aasta taha ulatuvat aega kirjeldavatest vanadest tekstidest näiteks Kave lätte, Pilistvere allika ja Karilatsi Mustalätte juurest. Maakasutuse muutus ja uued usuvoolud vähendasid nende paikade külastatavust.
Tõsi pühade allikate juures tuleb suuremaid rahvakogunemisi ette ka tänapäeval, aga siis kindla eesmärgiga seda kaitsta. Nii juhtus see 2010. aastal Tuhala Nõiakaevu juures.
Suurem osa hiiepaiku on aga saanud kellegi omaks. Nad asuvad kellegi maal, kes seda paika siis hooldab ja hoiab või siis keelab sinna minna. Keelab enamasti sellepärast, et on üksikuid väärituid inimesi, kes paika hoida ei oska ja siis ei soovita seal enam kedagi näha.
Need pühapaigad on tänapäeval kohaliku kogukonna või ka suguvõsa pühapaigad. Ja oleme ausad, nii on see alati olnud. Asjasse pühendamatuid ju neisse ei oodatud. Selliseid rändavate inimeste hulki pole ajaloos kunagi varem olnud.
Pühapaiga turistid toovad kahjuks kaasa ka kombeid teistest paikadest, mõnesid, mille olemust pole nad mõistnud ja mis ei sobigi sellesse paika.
Mind on sageli kutsutud, et ma tuleks teeks kusagil allikal mõnel üritusel riituse. Ma olen siis vastanud, et mulle meeldib allikal üksi käia. Sest looduslike pühapaikade puhul kehtib see, et väline tegevus on neis enamasti ebavajalik. Oluline on kahekõne selle paigaga, kuulata, mis nõu on loodusel meile anda. Kindlasti ei ole sellise kahekõne pidamiseks vajalik pühapaika ümber kujundama hakata. Ainus, mida ma kindlasti teen, eriti kui näen, et allikal käiakse väga harva, ma teen allika vooluveed lahti. Avan allika sooned. Tirin veest välja voolu takistavad oksad ja puulehed, peidan nad lähikonda nii, et järgmine tulija aru ei saa. Ja korjan kokku lähikonda jäetud plast- ja metallprahi.
Siiski annan enamasti vee eest hõbedase mündi. Kui ma vett kaasa võtan. Aga sageli ei võta, mõni vesi ei ole minu jaoks kohane.
Sama on allikapaikadega. Ma tean mitmeid väga pühasid allikaid, kuhu ma lihtsalt ei lähe. Sest ei tunne vajadust. Oma kirjatööde jaoks ma räägin sealsete allikahoidjatega, aga kohale ei pea ilmtingimata minema. Vahel huvitavad mind pigem need inimesed ja kui nad kutsuvad siis lähen. Külla inimestele ja allikale.
Seda sisetunnet peaks usaldama igaüks. Kõik paigad ei ole meie jaoks loodud. Hoidke kinni sellest, mis köidab. Lihtsalt pühapaiku kollektsioneerides ei võida te midagi juurde.
Aga on põnev jälgida, kuidas mõne allika juurde tekib kogukond, kes üksteise usukommetes ja veendumustest lugu peavad ja paika oma meelerahu ning tasakaaluks kasutama jäävad. Allikad neis paikades on rõõmsalt vulisevad. Need inimesed on õnnelikud.
Mida oskan lõpetuseks öelda? Ehk seda, et kui miski paik teid otsatult meelitab, siis minge ja rääkige selle paiga maaomanikuga, uurige, kes on selle paiga hoidja, austage tema põhimõtteid, küsige, kuidas seal pühapaigas toimitud on ja mida seal teha võiks. Ma usun, et te ei saa sõbraks mitte ainult allikaga, vaid ka väga toredate inimestega.
