Hundile kaela pandud jälgimisseade edastab tema asukohti määratud aja tagant – just nii saab kõige paremini määrata looma ning sageli temaga koos liikuva hundikarja paiknemist, tema toitumist, liikumisala suurust ja selle kasutusintensiivsust.
Telemeetrilistes hundiuuringutes kehtib enamjaolt selline reegel, et ühte isendit jälgides saad suhteliselt hea ülevaate kogu tema perest. Eestis tehakse selliseid uuringuid juba alates aastast 2012. Selle aja jooksul on siinsetes metsades jälgimisseadme saanud 11 looma. Nendest andmetest on palju abi huntide seisundi jälgimisel, ent põhjapanevaid tõsiteaduslikke järeldusi nii väheste andmetega siiski veel teha ei õnnestu. Eestis jääb paraku puudu ka hundiuurijatest ning tõsisemat sorti huvilistestki, kes asjaga tegeleksid.
GPS-telemeetria annab väärtuslikku lisainfot huntide arvukuse hindamiseks ning võimaldab loomade käitumist järjepidevalt jälgida. Nii on näiteks võimalik hõlpsalt eristada ühte hundikarja teisest. Liikumisala suurus sõltub suurel määral toidu kättesaadavusest. Näiteks võib tuua mõned arktilised piirkonnad, kus toitu napib ning üks hundikari kasutab jahipidamiseks kuni 30 000 ruutkilomeetrist ala. Eestiski võib mõne hundipere territoorium ulatuda 1000 ruutkilomeetrini. Asi on siiski keerulisem. Mõnikord ei pruugi väike territoorium tähendada mitte üksnes head ja rammusat toidulauda, vaid ka ruumipuudust.
Marko Kübarsepp on aastate jooksul paar kaelustatud hunti kaotanud salaküttimise tõttu. „Kui ema maha lastakse, näen, kuidas kari laguneb. Isegi kui isa juhtub ellu jääma, ei ole temast miskipärast perekonna kooshoidjat. Omapäi jäänud kogemusteta hundihakatised väisavad sageli inimese poolt rajatud söödaplatse, luusivad ümber lautade ja lambakoplite, kus peaaegu et alati leidub miskit toidupoolist. Maise teekonna lõpetanud pudulojused või võssa visatud tapajäätmed pakuvad noorte kriimsilmade kõhumuredele leevendust, harjutades neid samas kõige sellisega, millest üks keskpärane hunt aga tavaolukorras ringiga mööda käib. Mõne aja pärast teevad nad juba lähemalt tutvust elusolevate kariloomadega... Nii saab hundist tihti inimese enda poolt kasvatud nuhtlus.
Hundikarjas on ema ja isa need eeskujud, kes õpetavad, kuidas metsaelu käib. Kõike õpitakse nendelt. Vanemateta kasvanud, ei omanda kutsikad õiget eluviisi.”
Eesti on Baltimaadest siiani ainus, kus hundi telemeetrilisi uuringuid on tehtud, mistõttu tunneme me oma hunte lõunanaabritest märksa paremini. Suuremamahulisi uuringuid meile lähimatest riikidest on tehtud Soomes, Rootsis ja Poolas ning neist on avaldatud ka hulk teadusartikleid.
Peep Männil, Helen Arusoo