Lumevaene talv ei lase huntidest palju aimu saada, vaid harvadel kordadel on
võimalust veidi pikemalt nende tegemistele pilku heita. Novembri lõpus korraks
maha tulnud lumi näitas keset Järva ohjamisala nelja hundi liikumist. Juttu on olnud
kaheksasest karjast.

Hundid olid tulnud öösel läbi metsade, ületanud jõe ja jõudnud põlluserva. Võsa- ja
põlluäärt pidi liikudes jõuti truubikohani, kust edasi laiuvad suured põllud. Truubi
juures võttis kari ette aktiivse märgistamise: värskel lumel oli rohkelt kollaseid laike,
nii et inimesegi tundetu nina haistis vänget lõhnamärkide aroomi. See oli hea koht
rajakaamera panekuks.

Kohaliku tuttava jahimehe teada on see teerada kahe hundikarja reviiri piiriks.
Kuus päeva läks aega, et hundid esimest korda kaamerasse jääksid. Järgmise
kohtumiseni läks kaheksa, seejärel veel neli ja siis viis päeva.

Tere! Rõõmu talu lauda juurde on jäänud kolm kutsikat, ülejäänud on kolinud juba teistesse lambakarjadesse. Kutsikad Alfa, Hugo ja Tiina veedavad suurema osa ajast ilma emata.

Kui mustikas on üks teie lemmikmarju, siis on teil huntidega midagi ühist! Hallivatimehed on nimelt väga mustikamaiad kiskjad. Et teada saada, kui maiad täpselt, viisid Voyageurs rahvuspargi (USA) hundiuurijad läbi peene loetluse.

Teadlased kogusid usinalt huntide kakajunne. Pesid siis junnid puhtaks ning lugesid kokku, mitu mustikaseemet ühes junnis leidus.

Ei pääse hundidki igapäevaelu tüütutest ebamugavustest. Seekord üks humoorikas video sellest, kuidas tunneb end Ameerikas Wolf Conservation Center keskuses elav hunt Atka, kui avastab enda magamisasemelt vihmaussi.

Laura Kiiroja

Mahir on kogu aeg koos lammastega, magab nende keskel ja saab ka süüa ainult nende ligidal.  Video alguses näeme Mahiri lammaste söötmisplatsil, lõpus aga Sierrat koos kutsikatega.

Kaelustamise päeval 23. mail 2019 oli võsavillem V080 terve ja heas toitumuses.

Huntide elu ei ole kerge. Suurkiskjatena jahivad nad sageli endast 5-10 korda suuremaid loomi: punahirvi, põtru, teatud piirkondades ka piisoneid. Isegi kui saakloomi on looduses rohkelt, on nende murdmine hundi jaoks keeruline ning ohtlik. Nälg on lisaks jahikäigus saadud vigastustele ning inimesepoolsele küttimisele üks suurimaid võsavillemite surmapõhjuseid.

2018. aasta suvel leiti Siberi igikeltsast, Jakutski linna lähedusest 18000 aasta vanuse isase kutsika säilmed. Piltidelt on näha, et kutsikas on igikeltsas uskumatult hästi säilinud – alles on nii vurrud, ripsmed, piimahambad, paks karvkate, küüned kui ka sametine ninaots.

Vene ja Rootsi teadlased on koostöös selgeks teinud, et tegu on kahe kuu vanuseni elanud 18000 aasta taguse kutsikaga. Senised DNA-analüüsid pole aga koerlase liigilise kuuluvuse müsteeriumisse selgust toonud. Teadlased jätkavad loomakese DNA uurimist, et teada saada, kas tegu on jääaja hundi, koera, nende ühise eellase või siis hoopis ühe vaheastme esindajaga hundist koera arenemise evolutsioonis.

Eelmise nädala suurim hunditeemaline uudislugu oli ühest väga täbarasse olukorda sattunud võsavillemist. Nimelt oli üks möödunud kevadine kutsikas läinud Tartumaa Koopsi farmi virstahoidlat uudistama.

Eks need virtsalõhnad teevadki uudishimule vastupaneku uljale hundinoorukile kole keeruliseks. Olukord võttis aga ootamatu pöörde, kui hunt märkas lähenemas farmi töötajat ning ehmus niivõrd, et kukkus üleni sõnnikusuppi. Juhtum oleks ehk halenaljakas, kui vaest hunti poleks ohustanud uppumissurm. Virts oli väga külm, hoidlakaldad libedad ning iseseisvalt loomal sealt välja saada ei õnnestunud

Õnneks jätkub Eestis huntidele abikäe ulatajaid – pärast ligi kolm tundi kestnud päästeoperatsiooni õnnestus surmaga silmitsi seisnud poolkülmunud loom kaldale tuua. Seejärel pesti rahvuslooma esindaja puhtaks, föönitati kuivaks ja varustati GPS-kaelusega. Viimaks lasti uinutist veel uimane hunt tagasi loodusesse.