Peep Männil
Hundi käitumisest põhjustatud inimese hirmu hundi ees võib jagada üldiselt kahte tüüpi: olukorrad, kus hunt käitub tõesti ebatavaliselt julgelt ja olukorrad, kus inimeste ootused hundi käitumise osas ei ole kooskõlas sellega, milline on tegelikult hundi tavapärane käitumine. Viimane olukord on märksa levinum kui esimene.
Maapiirkonnas elavad inimesed, aga ka laiem avalikkus ja keskkonnaametnikud võivad olla mõnikord küsimuse ees, et millist hundi käitumist saab pidada "normaalseks" ja millist „probleemseks“ ning kuidas tuleks ebahariliku käitumisega hundi ilmnemisel reageerida.
Hundid on intelligentsed ja kohanemisvõimelised loomad ning võivad seetõttu omada üpris erinevaid käitumisharjumusi, mis sõltuvad nende isikuomadustest, keskkonnast tulenevatest asjaoludest ja individuaalsetest kogemustest. Üldiselt on hundid väga ettevaatlikud loomad ning selliseid juhtumeid, kus hunt paistab olevat kaotanud oma loomuomase inimpelglikkuse, tuleb väga harva ette.
Enamik metsloomi väldib inimesi
Eestis, nagu ka enamuses muus Euroopas, on hundid sunnitud paratamatult elama inimesega asustatud maastikul. Enamasti mitusada ruutkilomeetrit hõlmavates hundi kodupiirkondades on tema eluala killustatud paljude teede, talude ja asulatega. Sellistel maastikel elavatel metsloomadel ei olegi võimalik elada teisiti, kui kohaneda teatud määral inimtegevusega: ehitiste, rajatiste, masinate ning inimese endaga. Enamik metsloomi väldib küll otsest kokkupuudet inimesega, kuid nad ei saa vältida kõike inimesega seonduvat, mis on paratamatu osa nende elukeskkonnast. Nii on ka huntide puhul normaalne/paratamatu, et aeg-ajalt minnakse öösiti külade lähedalt mööda või isegi neist läbi, otsitakse toitu küla äärealal või jalutatakse mõnikord päevasel ajal elamute läheduses. Kogemused näitavad, et selline käitumine ei ole hundile kaugeltki ebaloomulik ning ei kujuta endast mingit ohtu inimestele. Euroopas ei ole terve hunt inimest rünnanud viimased 60 aastat, Eestis jääb viimane selline juhtum enam kui 130 aasta tagusesse aega.
Hunt lähemal kui 30 meetrit
Probleemseks ja inimesele potentsiaalselt ohtlikuks saab pidada sellist hunti, kes talub korduvalt inimese (ta saab aru, et tegemist on inimesega) alates 30-meetrist lähedust või veel enam, kui ta läheneb inimesele ise sellisele distantsile. Sellise käitumise põhjus saab olla vaid asjaolu, et konkreetne isend on inimesega varasemalt seotud olnud, näiteks on teda inimese poolt toidetud. Tegemist võib muidugi olla ka haigusest väga kurnatud (näiteks kärntõbi) või väga varakult vanematest ilma jäänud kutsikaga. Hundi sellist käitumist, kus teda nähakse korduvalt asustatud elamute lähedal, peetakse sageli samuti inimesele ohtlikuks. Siiski on väga oluline eristada hunte, kes tulevad inimesele lähedale (kus hunt näeb inimest ja teab, et inimene neid näeb) nendest huntidest, kes tulevad majade juurde (kus inimene ei ole otseselt näha ja kus hunt ei tea, et inimene neid näeb). Majadega harjunud hunte ei saa pidada mitte probleemseteks, vaid lihtsalt maju mittekartvateks. Täpselt samamoodi ei saa pidada probleemseteks neid isendeid, kes ei karda erinevaid sõidukeid, nagu traktorid, kombainid või autod. Kuna nad ei näe nendes olevaid inimesi, ei oska nad neid ka inimesega seostada. Kui inimene kas majast või sõidukist väljub ja ennast sellele hundile nähtavaks/kuuldavaks teeb, järgneb enamasti hundi kiire põgenemine.
Kergelt kättesaadav toit on enamasti see, mis hunte inimasustuse juurde meelitab. Kõige sagedamini on need loomsed jäätmed, mis on nii hundile kui ka teistele lihasööjatele kättesaadavad. Teine põhjus on koerad, kes võivad hundile huvi pakkuda neljal erineval moel: kui saakloom, kui konkurent, kui paarituspartner või kui mängukaaslane. Me ei tohi unustada seda, et koer on hundiga sama liik ning et siin kehtivad üldiselt samad reeglid, mis huntide endi vahel. On täheldatud mitmeid selliseid juhtumeid, kus hundid küll inimesele lähenesid, kuid nende sihtmärk oli koer ning kus nad inimese olemasolu lihtsalt ignoreerisid.
Uudishimulikud noored
Noored hundid võivad inimasustuse lähedusse sattuda ja inimese lähedust taluda isegi ilma nähtava põhjuseta lihtsalt seetõttu, et nad on rohkem uudishimulikud ja naiivsemad kui täiskasvanud. Seda tuleb olukorra hindamisel alati arvesse võtta. Samuti tekib noortel loomadel märksa lihtsamini harjumus inimese jäetud toidu tarbimisele. Seetõttu pole üllatav, et julget käitumist väljendavad hundid ongi enamasti kutsikad või ühe-aastased loomad.
Jahipidamine hoiab inimpelglikkust
On levinud üldine arusaam, mis ei ole küll teaduslikke tõendeid leidnud, et mittekütitavates populatsioonides on hundid inimesele ohtlikumad, kui kütitavates populatsioonides. See on küllaltki usutav, kuna intensiivse jahiga eemaldatakse esmajärjekorras vähem inimpelglikud isendid, mille tulemusel on ettevaatlikumatel suurem tõenäosus sugu jätkata. See omakorda suunab valiku kaudu populatsiooni inimpelglikkuse suunas. Niisiis on üsna tõenäoline, et mittejahitavas populatsioonis on suuremad võimalused probleemhuntide tekkeks, kui jahitavas populatsioonides ja seda eriti just killustunud maastikke asustavate huntide puhul. Samas lõhub intensiivne küttimine sageli karja struktuuri, kari võib laguneda ning see suurendab omakorda võimalusi probleemhuntide tekkeks. Kui karjast lastakse ära kasvõi üks juhtloomadest, kahaneb oluliselt karja võimekus metsloomadele jahti pidada ja sellega end ära toita, mistõttu võivad liiga vara vanemate hooleta jäetud noored loomad tulla toiduotsinguil inimasulate lähedusse, kus leidub sageli kergemini kättesaadavat toitu. Niisiis, hundi kaitse ja ohjamise korraldamisel tuleb arvestada mõlema eelpoolmainitud aspektiga.
Kellele teavitada?
Juhul, kui mõnd hunti hakatakse sageli nägema inimasustuse läheduses, tuleks kõigepealt välja uurida selle põhjus ning see võimalusel likvideerida. Kõige sagedamini on selleks kättesaadav toit, mille ladustamine tuleks lõpetada või selle ulukitele kättesaamatuks teha. Kui tegemist on jooksuajaga (jaanuar-märts) ja hunti paistab huvitavat mõni koer kui potentsiaalne paaritumispartner, tuleks see koer mõneks ajaks mujale viia või hoida suletud ruumis. Enamasti kaob ka taoliste positiivsete stiimulite kadumisega hundi huvi selle koha vastu ning ta naaseb oma loomulikku keskkonda loodusmaastikul. Juhul, kui hunt aga jätkab inimasustuse külastamist ning tema käitumine muutub aina julgemaks, peaks kasutama mingeid hirmutusvahendeid, mis tekitaksid temas negatiivse kogemuse seoses selle kohaga ja inimestega. Mõnedes Euroopa riikides, kus hunt on kaitstav liik, kasutatakse selleks näiteks kummikuule. Kui ka peletamine ei aita, oleks mõistlik taotleda Keskkonnaametilt küttimiseks eriloa ning jahimeestel tuleks selline loom surmata. Kui see juhtub aga hundi jahiajal ja antud piirkonnas on olemas ka laskmisload, tuleks sellised isendid muidugi küttida eelisjärjekorras.
