Kirjutas Kristel Vilbaste
Foto Wikipedia
Kiritigu Arianta arbustorum
Õu on praegu ikka tõeliselt särtsu täis. Tigudemöll peenral on nii äge, et selle vaigistamiseks pean neid paar peotäit vähemaks korjama ja teise paika transportima. Aga see kiritigude peotäis kigiseb ja kihab mu peos mõnuga edasi, aktiivsemad tüübid üritavad sugugi teha. Elutõtt on nii suur, et tähele ei panda enam ohte ega vana vaenlast – inimest. Aga peenral pole neil küll muud süüa kui võililli ja sibulilli, suure näljaga on nad närinud esimesed tulbilehed auklikuks ja istunud õitsvatele krookustele pähe.
Taimeriik ongi muust loodusest veidi taga, maagilise kasvamahakkamise +10 kraadi on veel suuremal osal päevadel kättesaamatu.
Väidetavalt on kohal ka ööbik ja suitsupääsuke, aga ei päeva ega öösooja paista veel kusagilt. Näis, millise muutuse toob 30. aprilli täiskuu. Vanarahva teadu poolest peaks nüüd algama soe ja kuiv kuu.
Aga metsa ei jõua ja ei jõua, pigem on tegemisi rohkem arvutilaua taga ja peenramaal ning see paneb mind aegajalt mõtlema, kas oleme ikka metsarahvas?
Foto Valeri Štšerbatõh
Õnneks tuli sellele sel nädalal vähemalt rahva kinnitus. Inimesed valisid Eesti rahvusloomaks metsakutsu – hundi. Ja kuigi karupoegade üleskasvataja Kaja Kübar ütleb, et hunt on meil pigem avamaa loom, kes liigub seal, kus tema saakloom – metskits, väikestes metsatukkades keset põlde, siis enamus eestlasi teab teda ikka elama kusagil kaugel, peaaegu pärapõrgus – hundilaanes või rabasaartel.
Imelik on muidugi see, et inimesed äkki nii palju rahvustegelasi valinud on – alles eelmisel aastal saime rahvusseeneks kukeseene – mis ju ka metsaga seotud ja rahvusliblikaks pääsusaba.
Rahvuskivi paekivi valimine jääb aga juba päris kaugesse aega. Ja suitsupääsuke ja rukkilill said rahvusmärgiliseks ajal, kui rahvustunnet väga tugevalt alla suruti. Kas nüüdne globaliseerumine ja võõra kultuuri pealetulek on jälle kutsunud esile vastuseisu ja seda elatakse nüüd salakesi välja just meie sõprade – looduse kaudu.
Aga hunt? Eks see tekitas enamuses eestlastes kõhklusi, et miks hunt. Siil on ju teada-tuntud tark mees meie rahvajuttudes ja see oleks ehk paljude meelest olnud kohasem. Pealegi, kuidas me siis nüüd oma rahvuslooma tapma hakkame, hundile ohjamiskavasid koostame?
Mulle tegelikult hunt meeldib. Ma olen oma elu jooksul kirjutanud palju artikleid huntide kaitseks ja sellel metsasanitaril peaks olema suurem eluõigus, kui talle praegu seadustega antud on. Õnneks tuli hundile appi seakatk, kes kattis metsa alla sellise peolaua, et suurenenud huntide hulk veel nii välja ei paista. Iseasi, mida selline arvukuse suurenemine kaasa toob, koos marutaudivaktsiini külvamisega ilmselt ka ohtramalt kärntõbe ja parasiite. Ja milliseks kujuneb hundi suhtlus seakatku järel tulnud uue nuhtluse – šaakaliga?
Aga mõtlema pani mind hundi puhul hoopis see, et kui paljud meie inimesed meie rahvuslooma elus vabas looduses näinud on?
Tunnistan ise, et kuigi olen oma elus käinud palju hundimaastikel ja mul on tugevalt välja arenenud “jahimehe pilk”, mis fikseerib koheselt igasuguse liikumise ümbritsevas looduses, siis on minu hundikohtamisi vaid üksainus kord elus.
Olime Nigula raba laudtee esimeses tornis, kui vend näitas, et üle raba tuleb üksik väsinud hunt. Me olime tast kõrgemal tuulealusel küljel ja ta ei märganud meid enne kui paarisaja meetri kauguselt. Nii kaugele jäigi minust see ainus vabas looduses kohatud hunt. Aga selle ühe korra järgi tunneks ma hundi looduse ära küll, selline spetsiifiline hundi sörk, sorgus saba ja kühmus selg. Ilus suvine pruunikarva hunt oli, mitte hall, nagu ma millegipärast ette olin kujutanud.
Ja rohkem ei ühtegi korda, kuigi ükskord rabas ära eksides sattusime kohta, kus teadsin olema hundipesa. Me ei tahtnud sinna minna ja tuleb tunnistada, et üsna kõhe tunne oli, suured augud rabasaare liivas, äranäritud kolbad ja kondid laiali. Aga hunt ei vaevunud end näitama ja parem vist, et ei näidanud.
Hundi jälgi, väljaheiteid ja tegevusjälgi olen näinud ohtralt. Aga kuulnud pole ka ulgumist, kuigi augustiõhtutel olen olnud tihti venna juures, kus kahelpool rabades hundipesad ja enamasti helistab minu sünnipäeva paiku vend, et sel päeval võtavad hundid viimase lamba. Hundi vastu saavad seal vaid suured ja võimsad veised.
Jah, ma olen Eesti looduses näinud korra Otepää lähedal ahmi, korra Nigula raba laudteel ka ilvest, aga suurkiskjate kohtumised on isegi loodusinimesele haruharvad. Karudega on mul teised kogemused, aga neidki kohtamisi pole palju, kord Avinurme lähedal põgenes mu autonina eest Kevadtormil karuemand. Ja venna juurde sõites unustasin küpsisepaki auto tagaaknale, üleskasvatatud karupoisid tulid metsast ja üritasid öösel mu magamistoa akna all seda autost kätte saada, väänasid katki auto antenni ja tõmbasid kriimud katusele – võin uhkusega öelda, et mul on olnud vist Eesti vabariigi ainus karukahjustustega auto.
Huvi pärast küsisin ka sotsiaalmeedias oma sõpradelt, kas nad on looduses meie uut rahvuslooma näinud. Ja tulemus on üsna samasse kanti, mis mul. Hunti on looduses näinud mu rohketest sõpradest vaid paar-kolmkümmend, enamus vaid korra elus ja siis autotulede valguses või autoteel.
Linnumehed on neid näinud rabalinnuloendustel üle lageda kappamas. Omaette suhe on huntidega lambakasvatajatel, aga ega nendegi nägemised eriti sagedased ole, pigem puututakse kokku tagajärgedega.
Hundilood on mu sõpradel muidugi huvitavad ja algul plaanisin neid ka siin jagada, aga neid tuli ootamatult palju, üks parem kui teine. Lihtsam oleks neid teil mu facebooki lehelt lugeda.
Aga palun, et teeksite sel nädalal meie uuele rahvusloomale kummarduse ja paneksite kirja oma kohtumise hundiga ja jagaksite seda sotsiaalmeedias oma sõpradega. Siis näeksime, kui vahva ja tegelikult ohutu loom see hallivatimees on.
