Liivakastis Rail Balticut rajamas

Postitas Looduskalender - L, 16.06.2018 - 23.11
Autorid

Kirjutas Kristel Vilbaste

Image
kaart
Sisu

Sel kevadel olen ma saanud mitmel korral liivakastis mängida. Õigemini küll õpetada lasteaiaõpetajatele, kuidas seal elulisi mänge mängida. Ja tuleb välja, et see on õpetlikum, kui mistahes jutt teles või raadios või ka kirjutavas meedias.

Maikuus lubasin Rakvere õuesõppe konverentsil, et õpetan maamõõdumänge. Ja suur oli minu üllatus, kui mu lemmikraamatus Aleksander Kalamehe “Eesti rahvamänge”, oli vaid üksainus otseselt maamõõtmist puudutav mäng. Sellest, kuidas lapsed mõõdavad välja ringikujulise maatüki ja kordamööda kaigast sellest eemale heites hakatakse üksteiselt talusid ära võtma.

Maadejagamine on Eestis olnud ju populaarne sajandeid, maade pärast on tülitsetud, võideldud ja kohut käidud. Andrese ja Pearu maavaidlused on meie raamatuklassika.

Maadevahetustehingud on sellegi sajandi räägituimad lood.

Ja nii oligi, kui olin õpetanud õpetajatele maad mõõtma nii oma kehaosade abil kui ka mõõdulinte kasutades, siis oli vaja üht ühist tegemist. Talude jagamise mäng tundus natuke vanakoeline, kas tänapäeva linnalaps sellest enam arugi saab?

Ja nii kerkis pikka sirget teed mööda Rakveresse kulgedes mõttesse mäng eurorahade eest läbi poole Eesti raudtee rajamisest. Olin ennegi mõelnud sellise artikli kirjutamisest, aga ikka oli mõni muu teema põletavam tundunud, aga nüüd oli võimalus asi “puust ja punaselt” läbi teha.

Keskkonnamängudega on muidugi nii, et kõigepealt tuleb kindlasti lapsi hoiatada, vahel isegi lapsevanemad osalema kutsuda. Sest lapsed on sellistes küsimustes tunduvalt tundlikumad, kui “elu paratamatust” ja majanduskasvu usku lapsevanemad. Lapsed võivad nutma hakata.

Aga mäng kulges huvitavalt ja õpetlikult, see pärast tahan seda teilegi jagada ja võite seda ka ise oma sõpruskonnas läbi proovida, et saada aimu, mis tegelikult selliste suurte teede rajamine nagu Rail Baltic ja 4-realine Tallinn-Tartu maantee tähendavad. Aga olge siis valmis üksteist pärast lohutama ja ära kuulma.

Jagasin kolmekümne õpetajaga rühma kõigepealt kolmeks ja palusin välja mõõta maa-ala 1 korda 6 meetrit. Selline on tänapäeval koolide juures nn kooliaia territoorium – selleks on 1 korda 3 püsilillepeenar. Vaid vähestes koolides on see muruplatside keskel suurem.

Õpetajad jagasin kolmeks. Ühe osa saatsin eemale puude alla paberil sellele kuuele ruutmeetrile liivakarjääre joonistama.

Teine osa oli raudteetammi ehitajaid, nemad võisid talgutöös appi tulla kolmandale osale õpetajatest, kes asusid sellele kuuele ruutmeetrile rajama küla – talude, õunaaedade, kiriku ja rahvamajaga, väikeste käänuliste teede ja ujumisjärvede, metsa ja põldudega.

Õpetajad lustisid seda ehitamist täiega, kerkisid uhked puupulkadest rajatud majad, lilleõitest tipitud õunaaiad ja võimas rahvamaja. Kuus uhket talu. Küllap olete isegi lapsepõlves selliseid maju liivakastis või kruusaaugus ehitanud.

Siis kutsusin tagasi teetammi ehituseks vajalike karjääride rajajad. Nad märkisid maha kaevandatavad alad. Kolm talu kaotas oma majad ja aiad. Õpetajate näod vajusid murest aina pikemaks.

Ja kui siis palusin tee-ehitajatel tõmmata raudteetrass otse pikki liivakasti, siis heitis üks õpetaja raudtee ehitajatele kõhuli ette, et tema talust see tee läbi ei lähe! Kogu tee-ehituse õud jõudis korrapealt inimesteni. See, mis lihtsalt räägituna inimeste mõistmiseni ei jõua.

Mul oli kahju isegi, et nii frustreeriva ülesande õpetajatele välja olin mõelnud.

Aga see on meie Eesti lähiaastate tegelikkus ja õud. Parem kogeda seda liivakastis, kui hiljem reaalses elus, kus ahnuritest tee-ehitajad veel parastavad, et peale lahingut rusikatega ei vehita.

Ja juuni alguses katsetasin seda ülesannet veelkord Võru lasteaia Päkapikk õpetajatega. Siis kaevasime liivakastist ka reaalselt kavandatavatest karjääridest liiva tee-tammile. Selgus, et lähikonna karjääridest liivast ei jätkugi, küllap seda tuleb tuua päris kaugelt.

Selline on meie tõelisus. Me saame suurte rajatud teedega, mis kuhugi ei vii, auku kaevatud kuumaastiku, läbilõigatud kohaliku teedevõrgu, hävitatud talud ja põllud, maharaiutud metsad ja kaotatud külamaastiku. Ja mis kõige olulisem, oma kodude ja külatanumate pärast taganutvad inimesed.

Ärme lase sellel juhtuda. Proovige oma seda ettemõismist laste liivakastis või mererannal, mida see liivakastimäng Teile ütleb.

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.