Fotod Vikipeedia
Signaalvähk
Signaalvähk ehk tähnikvähk Pacifastacus leniusculus
Kuni 2008. aastani oli meie vetes jõevähk ainus teadaolev vähiliik, kuid nii pole see jäänud.
Võib arvata, et meie jõgedest, kus signaalvähki on katsepüükides avastatud nendest enam lahti ei saa. Kuni 2008. aastani olid Eesti veekogud signaalvähist priid (lisaks Norrale), paraku saadi katsepüükidel veel samal aastal esimesed isendid Jägala vesikonnast. Viimaste aastate katsepüükidel pole Mustjões enam jõevähki üldse kohatud, seetõttu uuritakse nüüd ka teiste Jägala jõkke suubuvate jõgede elustikku.
Kuidas on signaalvähk levinud?
Ameerikast toodi signaalvähk Euroopasse inimeste poolt ning teadlikult jõgedesse intrdutseeritud enamikes Euroopa maades. Soomes ja Rootsis on rajatud signaalvähkide kasvandusi. Paraku tõrjub see liik loodusest välja Euroopa kohalikud vähiliigid.
Signaalvähid on jõevähkidest viljakamad (kuni 400 marjatera emasvähi kohta),suuremad, agressiivsemad, vastupidavamad erinevatele keskkonnatingimustele ning suures enamuses immuunsed vähikatku suhtes, kuid kannavad haigust edasi.
Kuidas signaalvähke meie jõevähkidest eristada?
Signaalvähkide värvus varieerub: sinakasmustast kuni punakaspruunini, vahel hoopis helepruunist mustjaspruunini.
Võrreldes jõevähiga on signaalvähi sõrad lühemad, laiemad, paksemad, kuid pealt siledamad. Sõrgade alapool punane, aga mitte kunagi valge, beež, roosa ega kollakas.
Sõra kahe haru vahel võime märgata nn „signaali“ ehk liigese hargnemiskoha ümber on signaalvähkidel helesinine, vahel ka valkjas piirkond, mille järgi liik oma nime saanud (ülemisel pildil on tunnus kenasti näha).
Kõva kooriku tõttu hinnatakse signaalvähkide tarbimisväärtust jõevähkide omaga võrreldes madalamaks.
Kitsasõraline vähk
Kitsasõraline vähk Astacus leptodactylus
Kitsasõralise vähi levikust. Seda liiki esineb paljudes Euroopa riikides, välja arvatud Hispaania, Portugal, Norra, Rootsi ja Eesti. Seega on täiesti reaalne kitsasõralise vähi levik meile lähiriikidest ehk sissetungi oht nii Ida-, Kagu-, kui Lõuna-Eestisse.
Suure viljakusega kitsasõraline vähk (olenevalt kasvutingimustest 200–800 marjatera emasvähi kohta) on oma kiire kasvu tõttu oma levialas jõevähi paljudest elupaikadest välja tõrjunud.
Majanduslikult tähtsust omab kitsasõraline vähk vaid Musta ja Kaspia mere äärses piirkonnas, sealses kliimas kasvab vähk tõepoolest kiiresti. Viimasetel aastatel on selle liigi kasvatamise ja kaubastamisega tegelenud aktiivselt Venemaa, aga sedakaudu võib meile sattuda teisigi Lähis-Ida vähiliike.
Leviku ohtu meile veekogudele kujutavad endast (Pihkva oblast, Läti ja Leedu), kus kitsasõraline vähk aktiivselt levib.
Elupaiga suhtes on nad vähenõudlikud sest neid püütakse nii madalatest kui sügavatest järvedest, jõgedest-ojadest, isegi riimvees. Kitsasõraline vähk lepib väga erineva põhjasubstraadiga ning teadma peaks sedagi, et varjepaikade olemasolu ei ole neile sedavõrd oluline nagu jõevähile. Veereostust talutakse jõevähist paremini, samuti laiemat temperatuuriskaalat.
Oluline, et kitsasõraline vähk on söögivähina jõevähist oluliselt viletsam.
Vaatleme kitsasõralise vähi väljanägemist ning määramise tunnuseid.
Vähi värvus sõltub elukeskkonnast ning sellest tulenevalt varieerub: sagedamini esineb meepruuni või oliivrohelise värvusega isendeid. Panser ehk koorik on neil õhem, kui teistel vähiliikidel, seljakilpi katavad teravad naastud. Sõrad ongi kääride kujulised - pikad, kitsad ja sirged.
See erakordselt suur isane jõevähk (täispikkusega 15,4 cm) saadi Saaremaa ühest veekogust katsepüügi käigus 1. augustil 2013. Nii suuri vähke kohtab püükides väga harva.
Milles seisneb võõrliikide kahjulikkus ning ohud?
Meie kohaliku jõevähi viljakus on väike (90–260 marjatera emasvähi kohta), jahedas kliimas jääb nende kasv aeglaseks ning tundlikkus keskkonnaseisundi ja haiguste suhtes muudavad jõevähid kergesti „haavatavaks“ liigiks.
Seetõttu võivad võõrliigid saada meie põlisliigile jõevähile saatuslikuks kuna on viljakamad, agressiivsemad samuti vastupidavamad nii haiguste, kui raskemate keskkonnatingimuste suhtes.
Tuleks veelkord toonitada, et vähikatku suhtes on Ameerika vähid immuunsed, kuid kannavad haigust edasi. Agressiivsed Ameerika isasvähid võivad paarituda emase jõevähiga, kuid järglasi ei sünni ehk ka nii võib väheneda meie jõevähkide arvukus.
Võõrliigid võivad sattuda Eesti veekogudesse nii tahtliku kui ka tahtmatu inimtegevuse kaudu. Vähiliikide tundmine igal juhul vähendab selliseid võimalusi.
Võõrliikide leidmisest tuleks tingimata teatada Keskkonnaametile: info@keskkonnaamet.ee
Vähikatk – oluline teema.
Euroopasse toodi vähikatk XIX sajandi keskpaiku Ameerikast koos sealsete vähkidega ning Eestisse jõudis tõbi usutavalt vähipüüdjate kaudu.
Vähikatk kahjustab jõevähi närvisüsteemi – vähi käitumine muutub, loom liigub kangetel jalgadel, on urgudest väljas päevasel ajal. Tõvest nakatunud vähkide reaktsioonid aeglustuvad ning koorikule tekivad melaniseerunud laigud.
Euroopa vähiliikidele on Ameerikast toodud vähikatk surmav.
Ainuüksi sel sajandil on Eestis tuvastatud üle veerandsaja massilise jõevähkide suremise juhtumi, neist üheksal diagnoosisid teadlased vähikatku. Eelmisel kümnendil jõudis vähikatk Saaremaale.
Loe huvi korral jätkuloo esimest osa: Viimasel ajal meie jõevähkidele lisandunud ohtlikud võõrliigid: LINK
