Kirjutas Kristel Vilbaste
Foto Wikimedia
Emajõe kett: meeleavaldus Tartu lähedale kavandatava tselluloositehase vastu Tartus Kaarsillal, 19. mai 2018
Oleme rahvas, kes peab sõnadest lugu. Enne hoiab suu kinni, kui midagi öelda julgeb. Sest meil on hirm sõna väe ees. Me teame, et kedagi sõnudes, lausudes, loitsides saadame me ilma sõnumi, mis muudab meid ümbritsevat maailma. Muudab meile sobilikus suunas ja see muutus toob kaasa midagi ettearvamatut, et tasakaalustada olukorda. Ja see järelmuutus ei pruugi meile enam meeldida. Me võime loitsida endale paksu rahakoti, aga teame, et sellega võib kaasneda nii suur tööhulk, et meil ei jää enam aega pere jaoks. Või see kõige lihtsam loits – ilma muutmine. Me võime panna vihma sadamise seisma, aga kas sellist põuda me siis tahtsimegi? Või kas oleme valmis vihma kallama päästes kohtavateks keeristormideks ja üleujutusteks.
Tasakaalu mõttes hoiab eestlane seepärast suu kinni. Ometi on meis igaühes see loitsuvägi olemas. Minagi siin kõneledes muudan praegu maailma. Püüan muuta inimesi loodushoidlikemaks. Ma rõõmustan, kui olen saanud mõne püha allika või puu kaitseks panna inimesi mõtlema või tegutsema.
Aga aegajalt saan ka kurjata, et “takistan majanduslikku arengut” ja öeldakse “selle allee peab maha võtma, sest muidu peavad inimesed jooma vett oma vanadest kaevudest...”.
Sõnaga, eelkõige ametniku lubasõnaga, saab meie looduse tasakaalu ära rikkuda. Nii lootusetult, et sel inimesel pärast endalgi silmad häbi täis.
Aga sõnaga saab ka kaitsta. Ja kaitseloitsud on sageli nii vägevad, et nende vastu ei saa ükskõik kui kõrge paberiloits.
Mäletate, kuidas vaimulinnale Tartule panid metsaärimehed sel kevadel loitsu: “Tehas peab Tartusse tulema, varianti B ei ole!” Ja see loits hakkas elama, tuhanded inimesed andsid oma kõige vägevama loitsusõna – oma nime, pöördumisse, et seda tehast siia ei tule. Veel vägevamaks muutus see loits siis, kui inimesed võtsid Emajõe kallastel ja Tabiveres kätest kinni ja sõnusid tehase Tartu lähedalt minema. Nii vägevalt, et keskkonnaministeeriumi kantslergi pidi lahkuma ja ametnikud ning metsaärimehed omavahel tülli läksid.
Muidugi pidavat nüüd järgnema tartlaste ja kogu Eestimaa kohutav vaesus, sest uusi töökohti ei loodud. Küllap üksjagu me selle tõttu kannatame, aga metsasid raiudes oleks vaesus tulnud ehk aasta paar hiljem.
Ma olen loitsuväe kasutamist koos Mikk Sarve ja Anne Maasikuga õpetanud igal suvel Võsul juba mitu aastat.
On üllatav, kuidas inimesed alguses kardavad seda õppima tulla, aga kuidas viimasel hetkel tuleb kursus puupüsti täis ja eelõhtul saan palju küsikirju, et millal järgmine kursus tuleb.
Eelkõige õpetame seal muidugi iseenda kordategemist. Kõige enam levinud loits pidigi Eestis olema “Harakale haigus, varesele valu, mustale linnule muu tõbi...” On uskumatu, kuidas see aitab. Aitab alati. Ja te ei pea muretsema, et sõnute lindudele haiguse kaela. Nad on lihtsalt haiguse ärakandjad. Ja valu kaob kui pühitult. Eriti mõjub see laste peal, küllap peaksimegi rohkem püüdma asju mõista nii nagu lapsed.
Õpetame õpitoas lausumist nii, et teine pool ka kuuleb. Mikk rääkis, et kunagi lausunud ta ühe väikese poisi juures masinlikult loitsusalmi lepatriinule, kes kuidagi ei tahtnud ära lennata. “Lepatriinu lenda ära, lenda ära, pesa põleb, pojad sees. Ära enam ringi rända, kui on kodu leekides...” Väga ajakohane luulerida praegu, eks ju? Kui lepatriinu ikkagi ei tahtnud ära lennata, siis väike poiss lausus Mikule “Ütle nii, et ta kuuleb!”
Kellegile millegi selgeks tegemine või ka loitsimine algabki nii, et tuleb öelda nii, et teine kuuleb.
Ja see on suur oskus. Seda oskavad vaid vanad ja auväärsed inimesed, kelle kohta ütleme sageli teadjad või ka nõiad. On üksjagu inimesi, keda me usaldame ja usume ja just tema lausutud sõnadest algavad muutused maailma tasakaalu viimiseks.
Loistuväe õpitoa lõpetuseks teeme alati ka ühisloitsu Eestimaa toetuseks. Seekord olid osalejate südamed mures Eestimaa metsade ja Eestimaasse sügava verise haava lööva Rail Balticu pärast.
Annan teile siinkohal edasi Illika, Monica ja Karini poolt loodud loitussõnad.
Kui te mind kuulete, siis lausuge seda loitsu kõikjal. Nii et meie mets, maa ja inimesed seda kuuleks:
Maa, oh Maa, sind kõnetan ma,
mis tahad Sa meile ütelda?
“Ma hingan, ma hingan, ma hingan, õhk väreleb...
Ma kannan ja katan ja kannatan.
Oh võtke mind ometi kuulata.
Mu kamarat lõhki, miks kisute?
Kuis teile nii tähtis see raudruuna tee?
Puud juurtega välja must rebite.
Ja suhtute neisse kui risusse.
Kus elu ja ilu, seal näete vaid raha.
Ja müüte mu lihtsalt tükkhaaval maha.”
Maa, oh Maa, ära kurvasta!
Ma tean, et saan sind aidata.
Sinust tulnud loitsuväega,
Omaenda kahe käega.
Uueks loon ma oma ilma
“Murru-marru-Mauh!”
Rail Balticut ei tule!
