Millegipärast arvatakse, et ravimtaimi saab korjata ainult suvel. Ometi on just külmetushaiguste hooajal metsas palju sellist, millega end ravida. Islandi käokõrvast saab ühe kõige tõgusama köhatee, ainult talvistest värskelt korjatud vaarikavartest vägeva punase palavikutee, kadaka “marjad” tugevdavad meie immunsüsteemi. Sirvimegi lähinädalatel uut raamatut “Eesti ravimtaimed” ja vaatame, mis seal praegu metsas leiduva kohta öeldud on.

Islandi käokõrv

Islandi sambliku taimekeha ehk rakis on umbes 15 cm kõrge, ulatudes veidi üle sammalde, ja põdrasarvena hargnev, lehtjas. Ülemine pool on rohekashall või pruun, alumine helehall. Värskelt on ta pehme, kuid üles tõmmatuna kuivab kiiresti ja muutub rabedaks.

Kasvab ta liivastel nõmmedel ja palumetsades vaheldumisi sammaldega, kus teda märkame siis, kui oleme sammudes sambliku kogemata tagurpidi keeranud. Korjama pidi teda esivanemate arvates vanakuu ajal.

Tegu on üle Eesti laialt tuntud ravimsamblikuga. „Põdrasamblatee” on üks kõige tõhusam ja enimkasutatud köharavim, aga seda on kasutatud ka nohu ja kurguhaiguste korral, samuti kõhulahtistuse ja teiste seedimishädade vastu.

Keetes „põdrasammalt” piimas vahekorras 1 : 1, saame kopsuhaigele inimesele toitva ja raviva pudru. Lastele tehakse võimalikult lahja tee, et ei oleks mõru.

Adavere kandis raviti temaga isutust: „Söögiisu puudumisel tarvitatakse islandi sambla tarretist (25 g sammalt 1 l vee kohta, keeta 1-2 t. väikesel tulel, lisatakse mõnd keedist (marja) ja tarvitatakse tardunult.” ERA II 193, 480 (25.20) < Põltsamaa khk., Adavere v., Adavere as. – Jaan Lääts < H. Sepp (1938)

/-/ Droogina kasutatakse sambliku osaliselt torujalt kokku käändunud või renjat tallust (Lichen islandicus), mida võib korjata kogu suve jooksul. Droog puhastatakse teistest taimedest ja mineraalsetest lisanditest ning kuivatatakse vabas õhus, ka päikesepaistel või kõrgendatud temperatuuril 50–60 °C. Säilitatakse kuivas ja pimedas mitte üle 2 aasta.

/-/Euroopa Ravimiamet paigutab islandi käokõrva traditsioonilise kasutusega vahendite hulka, mille tarvitamisel piisav tõenduspõhisus puudub. Traditsioonilise ravivahendina tunnustatakse seejuures nii peenestatud droogi kui ka sellest veega valmistatud paksekstrakte (droogi ja vee vahekord 2–4 : 1 või 0,4–0,8 : 1) ning tinktuuri (5 : 1, 40% etanool), mis on mõeldud tarvitamiseks seespidi või välispidi suu limaskestal. Need on soovitatud kasutamiseks välispidi mähkivate ja        pehmendavate vahenditena kuiva köhaga kaasneva kurguärrituse sümptomaatiliseks leevendamiseks, seespidi aga söögiisu ajutise vähenemise korral. Vesitõmmise valmistamiseks võetakse 1–2 g droogi 150 ml keeva vee kohta ja juuakse 1 kl 3–4 korda päevas kõige rohkem nädala vältel. Tinktuuri võetakse 1–1,5 ml 3 korda päevas.

/-/Vastunäidustatud on ta ülitundlikkuse korral. Kuna islandi käokõrva mõju on täpselt teadmata, ei soovita Euroopa Ravimiamet seda seespidi kasutada alla 18-aastastel lastel. Tulenevalt limaainete sisaldusest võib islandi käokõrv takistada ravimite omastatavust, mistõttu tuleb seda tarvitada 0,5–1 tundi enne või pärast muude ravimite manustamist.

Ain Raal, Mikk Sarv, Kristel Vilbaste, “Eesti ravimtaimed”, 2018, lk 95-99.

Selles raamatus on kirjas 80 Eesti armastatuima ravimtaime lood. Saame nende kõigiga põhjalikult tuttavaks: kuidas taime ära tunda, mis nimetusi ta kannab ning kuidas rahvas teda kasutanud on. Paljud raviretseptid on õige vanad. Põhjalikult on tutvustatud iga taime nüüdisaegset tõenduspõhist kasutusviisi, droogi keemilist koostist ja toimeid, säilitusaega ja -viisi.

Tarvitamisõpetused tuginevad uusimatele teadusuuringutele ning lähtuvad iga taime kasutamisega seotud ohtudest, kusjuures on silmas peetud ka toimet, mis avaldub, kui konkreetset taime kasutatakse koos ravimitega.

Teos on omamoodi jätkuks J. Tammeoru, O. Koogi ja G. Vilbaste viies trükis ilmunud ülimenukale raamatule „Eesti NSV ravimtaimed”, kuid sisaldab täiesti uudset infot. Köide on illustreeritud Helje Eelma loodud originaalsete värviliste taimepiltidega.