Lapsuliblikas Gonepteryx rhamni
Kõik me tunneme neid „kuldse suve“ kuulutajaid ja seetõttu ongi mõistlik sellest kevadliblikast veidi lähemalt kirjutada.
Et täit pilti saada alustame nende pikaealiste liblikavalmikute talvitumisest ja mitte ilma asjata.
Lapsuliblikad viibisid tavapärases talvises olekus ehk diapausil. Selle oleku aegu suureneb nende organismis glütserooli, sorbiooli ja valkude hulk, mis hoiab talvituva liblika rakumahlu külmumise eest. Soe kevadpäike soojendab diapausil viibivate liblikate tumedat keha ja kollaseid tiibu, mille tagajärjel organism alustab toimimist.
Aga kindlasti olete täheldanud, et praegusel ajal on kõik ringi tiirutavad liblikad kollast värvi, kes otsivad esimestelt puhkenud õitelt või pajuurbadelt toitvat nektarit ehk lendlejad on isasliblikad. Viimaste soojade päevadega sageli mänguliselt tiirutades ja vahel suisa mitmekesi. Kuid talvine ilmakindlus pole liblikatel päris kadunud – on ju kevadilmad äraarvamatult muutlikud. Seetõttu tuleb veel üpris sageli tardumuses veeta nii külmad ööd, kui lennuks ebasobivad päevad või koguni mõni ajutine lumesadu...
Aga kuidas on siis lood päris kahvatukollaste emasliblikatega?
Lapsuliblika soo edasikandjad on isasliblikatest märgatavalt heledamad ja neid võime olenevalt kevadilmastikust märgata aprillikuu lõpupoole, aga vahel koguni maikuus. Tasub tähelepanelik olla.
Isasliblikad on selleks ajaks omal territooriumil, oodates emasliblikate virgumist, sest viimased on koheselt paaritusvalmid. Teineteise leidnud toimub koos tõeliselt lühiajaline ühislend ja paaritumine – kõik eelkirjeldatu vaid paari tunni jooksul peale emasliblika virgumist.
