Foto Arne Ader
Pääsusaba Papilio machaon
Tõepoolest, üheks meie kauneimaks päevaliblikaks peetakse pääsusaba - suure ning silmatorkavana on ta kergelt äratuntav - tiibade siruulatusega kuni kaheksa ja pool sentimeetrit. Tagatiibadel märkame pääsusabadele iseloomulikke kannuseid. Liblika kirjelduse jätame täna lugejatele see pole keeruline – proovige.
Kohtame sagedamini niisketel avamaastikel, aga headeks kohtadeks on samuti metsasihid. Pole nad kunagi olnud arvukad, kuid esimese põlvkonna pääsusabasid oli looderannikul näha juba nädala eest (see on suhteliselt vara) ja kohata võime neid juuni lõpuni. Pääsusabad on väga head ning kiired lendajad, kes võivad ka tõusta väga kõrgele. Pole sugugi haruldased juhud, et meisterlendajad nii linnadesse eksivad.
Toitudes jääb pääsusaba rahulikult õienektarit imema ning lubab ennast kenasti vaadelda ja pildistada.
Külma suve korral me teise põlvkonna isendeid ei pruugi näha, aga seda saame täpsemalt öelda augustikuus. Elame, näeme…
