Kirjutas, pildistas ja Kuku raadio Ökoskoobis luges Kristel Vilbaste
Ilm, mis poole tunni jooksul suudab keerata ette mitu palet, on jalakõmpijad endast täiesti välja viinud. Ühel hetkel sillerdab taevas särav päike, järgmisel rabistab külma vihma või viskab tumesinine pilv alla rahekuule. Ja kõiges selles segaduses võib veel vikerkaar taevas rippuda. Aga mis seal kosta, sügis nagu sügis ikka!
On hämmastav, kuidas märkamatult sai sügisest sügis ja isegi kui ilm veel uut vananaistesuve lubab, on selles nii palju niiskust, et isegi vanadel naistel kondid valutavad.
Ja midagi on muutunud pöördumatult. Lehed kukkusid suure hooga ühel ööl maha. Ja neid polnud möödunud nädalal mitte lehvivate pikkade lehetriipudena maas, vaid iga puu all oligi kohe konkreetne hunnik lehti.
Võtsime tütre Aotähega ühel koolipäeval aega ja käisime peale tunde Toomemäel. See on selline iga-aastane traditsiooniline käik. Kui hommikul Toomemäe ja Kassitoome vahelt autoga alla sõidan ja mõlemad pargiosad on lehekullaga kaetud, siis tuleb minna. Minna Toomele lehtedega sahistama, lehekulda õhku lennutama ja ennast selles pildistama. Midagi kaunimat annab otsida. Pisike päikeselaik kollasel vahtralehel muudab selle kullaks. Ja mul on heameel, et see on ka ainsam paik, kus puhurimehed lärmamas ei käi.
Aga selle lehekulla eriomadus on lõhn. See lehtede lagunemise hapukas-mõnus lõhn on midagi erilist. Midagi sellist, mida panna laulusõnadesse õitsvate õunapuude ja kullendavate viljapõldude kõrvale, kui kodust kaugele tuleb minna.
Sel nädalal tuli kurbus kodu mahajätmise üle ka lindude häälde, enam ei lase nad rõõmsaid trillereid. Aga seda värvilisemad on tegelased, kes mu aeda tulnud on. Üks rebaspunase kurgualusega punarind käib mu lõkkepaigas askeldamas ja sealsamas alõtša-heki all on taas suurte papagoide – suurnokkade tandem, kardan, et tänavu nad kauaks siia ei jää, sest kevadine külm võttis ploomiõied, nii polnud kollaseid ploomikesi, ega ole ka suurnokkadele nagistamiseks nende kive.
Ja üllataval kombel tuli Tartumaale uus suur viulaadung, eelmisel esmaspäeval Kärknast tulles nägin neid istumas igal võimalikul aiapostil ja mis kõige hämmastavam, ühe lambaaia servas istus hiireviu posti otsas ja kohe selle kõrval terve traaditäis rohevinte. Üksteisest ei tehtud üldsegi välja.
Ja põldudel on taas väikeluiged, saatjaga luigeke Leho tuuritas Põhja-Eestis, et vaikselt Peipsile siirduda. Hanerahvas sebib edasi-tagasi kord sajakaupa, kord kümnetekaupa parves. Mõnelpool on ka veel kiivitajaid põldudel. Ja esimesed siidisabad on päral.
Aga tuul raputas aedades maha õunad. Samas püsivad metsas mustikad kindlalt veel varre otsas, kuigi vesisevõitu nemadki. Taas on õitsema hakanud võililled, kesalilled, ristikud ja küllap tuleb ka haruldasemaid tegelasi sel nädalal juurde.
Eile sai kuu täis. Ja ühtlasi on täna põhjarahvaste talveööde päev, sel ajal algavad vanarahva pärimuse järgi külmad ja pimedad ööd, nii külmad, et aeg on suvilatest taas soojadesse talvekorteritesse kolida.
Meil on seda ka lehtede kolletamispäevaks nimetatud. Aga talveööde ilus kaaslane on tähesäras taevalaotus ja kõrge Linnutee. Loodame, et ilus ilm meid maha ei jäta. Võta üks õhtu endale ja sõida linnasärast ära, alates kella kaheksast võid kusagil avastada enda jaoks täheilma.
