Foto VikipeediA
Valgejänes
Valgejänes Lepus timidus
Ega sellise kasukaga lumeta metsades pole just eriti turvaline nii võib isegi pikal ja pimedal ööl vaenlasele silma jääda ning metsjänestel neid jagub nii karvaste, kui suleliste kiskjaliste ja röövlindude seas.
Valgejänesed on halljänestest väiksemad, aga levisid meie aladele koheselt peale jääaega ja teadaolevalt esimeste saabujate hulgas – seega on tegu „põlisliigiga“. Kui halljäneseid kohati Liivimaa looduses 16. sajandil, siis Põhja-Eestis paarsada aastat hiljem. Kui liigikaaslastest veidi väiksemate valgejäneste eluala on pigem kuuse alusmetsaga metsades (talvel ka soodes), Lääne maakondades kadastikes kusjuures võivad talviti kanda hoopis sinakashalli kasukat. Halljäneseid võime märgata liikumas just avamaastikel ja põldudel.
Metsajänest reetvat, pea valget kasukat kandsid loomad juba novembris. Mida teha kliimamuutuste aegu, kui põlisliigi karvavahetuse aeg on kohastunud vaid valguspäeva pikkusele? Talvisel ajal jäävad valgejänesed üksikeluviisilisteks ja tegutsemist alustatakse alles hämaras, vastu ööd. Päevasel ajal ollakse sellise kasukaga võimalikult peidulised.
Valgejäneste talvekasukas on tihe sest peab kaitsma külma eest, aga eriti tihe karvastik katab just kõrvu, et ära hoida soojakadu. Kõrvade tipud on nii suvel, kui talvel tumepruunid.
Käpaalused kattuvad talveks karvadega, mis tagab kiirelt liikuvale jänesele kindlama liikumise nii jääl, kui lumel. Lühike ja ümar saba on valge kogu aasta läbi.
Meie põlisliik pole just eriti arvukas sest neid kimbutavad arvukad tõved ja kiskjad, kuid märkimata ei saa jätta ka põllumajanduskeemiat.
