Kirjutas Kristel Vilbaste
Fotod Arne Ader
Looduskaitsjad Sookuninga kaitsealal Eesti-Läti piiril
25-aastat tagasi kuulsin raadiost, et Ikla piiripunkti on rünnanud OMON. Ärevusega jooksin linna helistama, sest mobiiltelefone veel polnud ega kodutelefonigi jagunud kõigile.
Minu hirm seisnes selles, et selles piiripunktis seisis mu vend – piiriteenistuse inspektor Enn Vilbaste. Taasiseseisvumise alul oli ta läinud piirivalvesse, et soovimatud võõrad maale ei pääseks, ega tooks siia midagi sellist, mida me ei taha ja viiks minema meie kodumaa rikkusi.
Kui isa kõne vastu võttis, siis ütles ta kõigepealt: “Jah, Enn oli valves, aga kõik on korras.” Ja alles siis rääkis, et OMON oli Riia poolt tulnud ja vaid kumminuiadega poisid polnud saanud midagi teha nende hambuni relvastatud vene eriüksuslaste vastu. Vend oli jõudnud vaid anda üldhäire, üksikud jõudsid pageda metsa. OMON tulistas neile rinnakõrguselt järgi nii, et puutüvedelt lendas kilde. Kui vend üritas lasta õhku punast hoiatusraketti, siis lasid eriüksuslased relvapärad käiku.
Eesti poisid suutsid siiski väärikaks jääda, kui vennalt nõuti soojakute ja vormiriiete põlemapanemist, siis vastas ta oma rahulikul häälel, et tema ei oska tikku tõmmata. Mis vihastas vene eriüksuslast niivõrd, et ta relvitut meest kuulipilduja kabaga näkku lüüa üritas. Vend sai käe ette tõsta ja nii pääses halvimast. Käsi teeb kahjuks siiani aegajalt valu.
Samas suutis enne ülikooli nõukogude armees teeninud vend veel ründajatele selgeks teha, et ühes soojakus, mis põles, on palavikuhaige mees voodis maas. Mehele halastati ja ta toodi välja.
Ja kuigi piiripunkt ja mehed said tollal ränku füüsilisi või vaimseid haavu, jäi piir püsima. Eriüksuslased põgenesid oma rünnaku järel, kartes paigale jääda või edasi tungida.
Kui mõtlen neile aegadele, siis kõigepealt tekib minus äng, et miks ikkagi saadeti tollal mehed paljakäsi piirile. See tundub ju nii ülekohtune nende vastu, kes piiril seisid?
Aga omajagu tarkust oli selles loos siiski. Relvadega piiril idanaabrite tõrjumine oleks kaasa toonud veel suurema vägivallalaine nende poolt. Jõule astutakse ikka vastu suurema jõuga. Aga tollal märgiti Eesti Vabariigi piirid ilusates sinistes vormides uhkete noorte meestega. Need olid pikad ja tugevad mehed, targad ja kaalukad. Vaid nende nägeminegi tegi sissetungijatele ja ka salakaubavedajatele selgeks, et siin tuleb arvestada vabariigi reeglitega.
Piiride kehtestamine on läbi aegade olnud üks kõige raskem töö. See ei kehti ainult inimühiskonnas vaid ka looduslikus keskkonnas. Isased linnud laulavad vahetpidamata, et oma pesitsusalast naabritele märku anda. Karu veab puudele ränki küünejälgi, et naaberkarul kohe selge oleks, kumma käpad kõrgemale ulatuvad.
Aga kui minna tagasi sinna taasisesesvumise aega, siis üsna pea juhtus veel üks asi. Nimelt anti maad tagasi nende eelmisele omanikele ja lisaks erastati hulgaliselt maid meie riigis. Kahjuks oli viiekümne okupatsiooniaastaga ühtteist muutunud. Inimeste väärtushinnagud muutunud ja elutavadki teisenenud. Ja kuigi taastati põhjamaade igameheõigus, siis sai kiiresti raskeks probleemiks veekogudeni pääsemine. Uued ehitusmaterjalid annavad võimaluse ehitada maju ka otse randa – sinna, kus varem ükski täiemõistuslik inimene oma maja ei ehitanud.
Maareformiga jagati kruntide sisse ka hulgaliselt selliseid maid, millel varem oli kogukondlik kasutus – näiteks küla karjamaad, kogukonnametsad ja hiiepaigad.
Just sellistes paikades on tänapäeval kõige suuremad probleemid, pole ju mõistlik, et kogukonnamets maha raiutakse või soo kuivendatakse – paik, kust kogu küla oma marjavaru sai. Või kui pääs hiiepaika tõkestatakse koerte või räigete siltidega.
Muistsete kogukonnamaade või rannateede eraomandisse andmine oli ilmselge viga. Millest tagasipöördumist pole. Kahjuks.
Hiiepaikade üle aga tasub veidi mõtiskleda.
Tänapäeval kipuvad hiiepaigad olema turismiobjektid, mida igalühel on õigus külastada. Paraku pole see nii.
Meie pärimuses leidub palju viiteid selle kohta, et üks või teine koht on olnud kasutatav näiteks vaid meestele või naistele. Teisel sool polnud oma taigadeks sinna asja.
Samuti ei minda hiiepaika lihtsalt külastama või vaatama. Sul peab olema põhjus, miks sa sinna lähed. Sul peab olema austus selle paiga vastu. Sa pead austama selle paiga kombeid. Sa pead endast hiiehoidjale märku andma. Sa pead jätma ohvrianni.
Kõik need kombed on igaüheõigusesse jäetud kirjutamata. Need on kirjutamata seadused, mida tuleb hiiepaika minnes austada.
Just alatute, ilma kindla pühakoha või -alata inimeste tõttu tekivad hiiepaikade ette keelavad sildid ja kurjad koerad, pahandav maaomanik.
Sest inimesed ei austa pühakohta. Nad on vaid hiieturistid.
Ka minu pere hoida on üks hiis ja pean tunnistama, et olen sõpradelt aina saanud soovitusi taluväravasse paigutada punane telliskivimärk. Aga mu käsi ei tõuse seda tegema.
Küll olen kurjalt pahandanud, kui krossimootoratastega või lumesaanidega hiievaikusesse sisenetakse. Või dziipidega hiieväravasse tullakse ja ohvrikivile taskupõhjast mutreid ja plastvidinaid heidetakse. Paika sai isegi, mäesuusakeskuse poole, sealt, kust ühtki autoteed ei tule, läbisõitu keelav liiklusmärk. Aga ei tara ega keelusilt aita. Tara peab ehk loomi.
Mis siis teha? Kas piirata ala kõrge aia, kaitseruunide, loomakolpade ja rinnuni koertega? Midagi sellist nagu tegi Vigala Sass ja ehk ka Vormsi Enn? Aga teid sulgedes paneme seisma ka head energiad. Tulemata jäävad need, kel tõesti vaja ja kes jagaksid head energiat ja põnevaid lugusid ka meile.
Puuskulptuur. Ieriku jõepark. Läti
Põlisrahvastel olid piirivalvajatena kasutusel puukujud. Need valvasid hiiepaika ja ühtlasi andsid ka sisenejale märku tasanemiseks ja paiga austamiseks. Sellised kujud raiuti ristisõdijate poolt esimese asjana maha näiteks Ebavere mäelt.
Et siis juttu kokku võttes tahangi öelda, et maausku inimestena võiksime vahetada ka eramaa keelusildid puukujude vastu. Ja andagi neile ka seadusliku õiguse olla piirivalvur, et seda mõistaksid ka need, kes vaid paberkäskudest ja -keeldudest aru saavad.
Põnev on see, et selle loo valmimise ajal teatas keskkonnaminister Marko Pomerants, et Lääne-Virumaal tehti tabalukust lahti katseks esimene loodusrajale viiv tõkkepuu. Et vaadata kui keskkonnasõbralikud on inimesed. Usun meie inimestesse!
