Harilik lodjapuu Viburnum opulus
Sügisesel ajal köidab meie tähelepanu lodjapuu, kui tõeline kaunitar.
Lodjapuid kohtame pea kõikjal üle Eesti: salumetsades, puisniitudel või veekogude kaldaaladelt, kuid mitte kusagil massiliselt. Lõuna-Eestis pidavat lehed juba lodjapuudelt varisema, aga rannikualadel on nad alles oma värviilu saavutamas.
Lodjapuud kasvavad meil rohkem põõsa moodi, sirgudes umbes nelja meetri kõrgusteks, kuid tegelikkuses võime lodjapuid lugeda pikaealiseks sest nende vanus võib küündida poole sajandini.
Lodjapuu lehekuju meenutab eemalt vahtralehte, aga nende lehed on kolmehõlmalised, värvudes sügise edenedes lillakalt leekivpunasteks.
Eemalt vaadates meenutavad lodjapuu viljad pihlakakobaraid. Viljas leidub üks suur ja lapik seeme, seega on lodjapuu luuviljaline. Vili tundub maitselt veidi lääge, kuid pärast öökülmasid võiks huviline neid ikkagi maitsta.
Võiks proovida suhkru- ja C vitamiini rikastest viljadest keeta teed sest sellel on täiesti üllatav maitse.
Lodjapuud peetakse meie looduse põliseks liigiks ja ta kuulub muskuslilleliste sugukonda.
Linnade haljastuses kasutatakse harilikust lodjapuust aretatud kollase lehestikuga ilupõõsaid.
Lodjapuumarjad
