Kirjutas Jaan Eilart, artikkel ilmus Eesti Looduse 1974. aasta 6. numbris.
Pühajärve kaamerapilt: LINK
Tõsi, mitme teisegi järve nimed viitavad sellele juba kristluse-eelsele tabuseisundile. On Matsimäe Pühajärv ja Pühameeste järv. Kümned järved kannavad seda esivanemate austusnime Soomes. Meil on veel Pühajõgi Virus ja Võrus, on küla Harjus ja koguni kihelkond Saares ja Pühalepa Hiius. On hulk muidki samast tüvest tuletatud paikade nimevariante. Aga ometi on Pühajärv ainus. Ainus oma aastasadu (kui mitte tuhandeid) märgatud ja ülistatud ilus, objektiivses ilus. Kui nõnda võib öelda. Sest kaldajoone pikkuse ja järve pindala suhte poolest on Pühajärv meie esinduslikumaid. Eks sellest käärulisusest ju tulenegi vaheldusrikkus, vaadete rohkus seaduspärane maastikuilu alus. Pühajärv on ainulaadne oma käidavuselt. Otepää kehvade põllulappide keskel, raudteestki eemal, on ta suvituskohaks keskpaigas saanud juba möödunud sajandil. Kordumatu on ta meelispaigana meie aja- ja kultuuriloos. Sellises unikaalsuses, looduse antus ja inimese kujundatus, peitubki peamine põhjus, miks me Pühajärve tuleviku määramises ei tohi eksida.
Pühajärv ei saa olla «katsejänes». Pühajärve tuleb suhtuda nii, nagu suhtub arheoloog Lembitu linnusesse, Selle võiks kohe tervikuna läbi kaevata, teiseks muuta. Seda rae suudaksime. Suudaksime Lõhavere mäel, suudaksime Pühajärvel. Ainult kas seda meile hiljem andestataks? Kas võime sajandeid hoitu panna täitma ühe põlvkonna ühe inimestegrupi ahtakest huvitusfunktsiooni? Pühajärvel võib teha ainult hädapärast tema säilimiseks, planeerida tema püsimist, kavandada tema austustraditsioonide kandvust. Fantaasialennukate plaanide realiseerimise tulemus võiks olla ju hoopis efektsem mõnes teises paigas, mõne järve ääres (neid ikka Eestis leidub), millel pole Pühajärve mainet, mis väärinduksid just selle planeeringu kaudu. See oleks tõesti tänuväärne ettevõtmine.
Ent püüame selle mõtte väljaütlemise tagatiseks tuua mõningaid põhjendusi.
Esiteks. Pühajärv on ikkagi kaitseala. Üks tähtsamaid Eesti NSV maastikukaitsealade hulgas. Mis oleks mõeldav erirežiimita maastikul, seda ei saa olla Pühajärvel, sest siin peab kehtima kindel kaitserežiim. Ja võibolla on just meie senise tegevuse viga, et osutame aina uute kaitsealade juurdeloomise võimalustele, kuid samal ajal pole me olnud küllalt järjekindlad kehtestatud korda nõudma juba olemasolevail. Saare talu keldri «kapitaalremondist» tõusnud individuaalmaja vägeva tamme all, autolaager Poslovitsas otse järve veepiiril, «originaalsed» ehituskonstruktsioonid Koiga üksikhoonete mitme peremehe vahel jagunenud krundü, ettevõtete puhkekodude pealetung Otepää suunast ja palju muud on ainult üksiknäited sellest, mida see kaitsealune maastik ei eelda, kuid mis siin pärast kaitserežiimi kehtestamist (28. aprillil 1959) ometi on teoks saanud. Diskussiooni avanud kirjutis võiks niisama suurejooneliselt visandada tuleviku ükskõik millisele järvele, sest ta ei lähtu pieteeditundest justnimelt Pühajärve кaitseseisundi vastu.
Teiseks. Võib-olla on Pühajärve ümbrusest kaitseala tegemine olnud põhjusetu ning arusaamasid «kaasajastades» salgame selle fakti maha: allutame ala lihtsalt tänapäeva vajadustest tulenevale rekreatiivsele planeerimisele. Pealegi üpris urbaniseerimismekiga planeerimisele, sest Pühajärv, vaeseke, on oma kauni maastikuga ju jäänud ilmastiku tujude meelevalda. Teinekord tuleb vihma ja kuidas sa rikud siis külastajatemassi meeleolu, kui Pühajärve panoraami ei saa jälgida looduse kapriisidest sõltumatult läbi Koiga mäe nõlva klaasgalerii! Küllap on järgmises järgus tarvilik kaugemalegi minna. Näiteks Sulaoja lahes klaasgalerii ees tekitada pargi puude vahelt puhuvate ventilaatorite abil «kunstiaineid», et need kaunilt rulluksid valgeharjalistena üle vee. Oleks looduse stiihia ja tänapäeva tehnikaime korraga. Ainult et Tammsaare nimetas sellist looduseilust arusaamist juba mõnikümmend aastat tagasi vurlementaliteediks! Siis seda veel õieti polnudki. Tänapäeval on ta olemas, aga me ei märka. Me ei märka, millal vahetame väärtused kahtlaste seeklite vastu.
See oli öeldud väitlemistuhinas. Argumenteerivamalt oli tahtmine kinnitada: Pühajärv pole kaitseala kogemata. Lisaks looduseilule, mille aluseks on tõesti inimpõlvkondade mure leiva pärast esiisade tarmukuses vabanesid lõiguti käärulised kaldad ja avanesid vaated kaugemailegi küngasmaadele on Pühajärvele kontsentreeritud mitut laadi väärtusi, mida lihtsalt peab hoidma. See paik on Eestis esimene ulatuslike komplekssete uurimiste ala. Aastail 1918—1919 kogusid siin materjali Pühajärvelt võrsunud hilisem geoloogiaprofessor Hendrik Bekker (1891 —1925) ja meie esimene marksistist loodusteadlane Aleksander Audova (1892 —1932). Neid abistas teenekas kodu-uurija Otepää apteeker V. Jalviste (Jentson). Ilmus koguni mitu monograafilist laadi väljaannet (Bekker, 1919, 1920; Bekker ja Audova, 1923, jt.), millest leiame kogu selle maastikukompleksi geneesi põhjaliku analüütilise käsitluse. Siinseid pinnavorme uuris ka üks praegusaegse kvaternaarigeoloogia pioneere, soome teadlane H. Hausen (1913). Koguteosele «Tartumaa» (1925) materjale kogudes töötasid Pühajärve ümbruses väljapaistev geograaf ja kodu-uurimise suunaja Jaan Rumma, hilisem maateaduse professor August Tammekann, pärastine Eesti NSV Teaduste Akadeemia akadeemik Harri Moora jt. Uus, taas sõna tõsises mõttes komplekssust taotlev uurimisjärk algas akadeemik Artur Luha üldjuhendamisel Pühajärvel 1931. aastal korraldatud Õpetajate 5. ekskursioonijaama tegevusega. Välipraktikume juhendasid seal silmapaistvad loodusteadlased. Botaanika ja looduskaitse õppejõud dr, Gustav Vilbaste (Vilberg) koondas kogutud materjalid oma toimetatava ajakirja «Loodusevaatleja» erinumbriks (1931, nr. 5), kust leiame Pühajärve looduse sisukaid analüüse eri aspektidest, autoriteks A. Luha, A. Tammekann, H. Haberman, A. Audova, G. Vilbaste, H. Kauri, M. Härms jt. H. Haberman teeb ühes proovis kindlaks kuni 44 liiki vee-elustiku esindajaid; Murru metsas, Hobusemäel jm. leitakse üliharuldasi putukaliike (eriti liblikaid). G. Vilbaste fikseerib veel kord kääbusleedri (Sambucus ebulus), selle Kesk- ja Lõuna-Euroopa taime ainsa naturalisatsioonikoha kogu Eestis Kangru talu põllupeenral, haruldusi leitakse ka Murru metsas ja järvesaartel, (hammasjuur, laialehine neiuvaip jne.). Sealsed omapärased, hästi tundmaõpitud ökosüsteemid äratasid kaitsemõtteid juba tookord (Vilbaste, 1931; Luha, 1931; Haberman, 1931), kui ohustamisvõimalused olid veel üsna napid. Taotletakse Murru metsa täielikku hoidu, mis on nn. vaikusetsoonina kajastamist leidnud ka 1962. a. valminud generaalplaanis (vt. EL, 1963, 2). Juba tookord soovitati luua Pühajärve külastajatele ööbimisvõimalusi, aga mitte kestvalt kasutatavat puhkekodu või sanatooriumi, mis üksnes piirab järve üldkättesaadavust ja annab talle vähe põhjendatud koormust. 1929. a. alates rakendati Pühajärvel nn. tervishoiukaitse korras mõningaid ala kasutamise kitsendusi, mis eramaavalduste tõttu ei saanud muidugi kujuneda mingiks sihipäraseks kaitsesüsteemiks.
Pühajärve ja tema ümbruse mitmekülgse uurimisega ja sellest tulenevate kaitseabinõude põhjendamisega kaasnes Pühajärve laialdane tutvustamine. Emakeelsete trükistena mainitagu siin kõigepealt M. Kampmaa lugemikku «Eesti kodumaa» (1921) ning vendade J, ja P. Parika väljaantud «Pühajärve» (1922), edasi ilmusid esimene üksikasjalik kirjeldus meie omaaegselt esimeselt looduskaitseinspektorilt G. Vilbastelt (1923), seejärel Vasso Silla marsruudijühendid (1924) ja 1930. a. kirjastatud Pühajärve Kaunistamise Seltsi (asutatud 1929) trükis «Otepää—Pühajärve», Neist aegadest sekkuvadki otepäälased ise agaralt Pühajärve ümbruse hooldamisse, üritavad mõndagi kasulikku kitsastes oludes. Kui pärast Esimest maailmasõda abistab pühajärvelane R. Sterk üksinda Tartu Turist-Ühingu esindajana paikkonnaga tutvuda soovijaid, siis peagi jõutakse elavalt tegutseva turistide koduni. Pühajärv saab eriti koolide Mekaks. Viljakas Pühajärve tutvustamine on jätkunud uute trükiste kaudu Nõukogude Eestis (kogumik «Otepää», 1966; H. Mäe, O. Kruusi jt. üksikväljaanded).
Lisaks teaduslikku või kodu-uurimuslikku laadi kirjasõnale on Pühajärve jäädvustunud Eesti kultuuris, meie ajaloos. Siinkandis töötasid Kitzberg ja Vilde, Pühajärvest kirjutasid Tuglas ja Under, Sütiste ja Alle, Sang ja Suuman. Siin otsis Pühajärve sõja jälgi Hans Kruus ja kogus eludetaile August Gailit. Pühajärve demonstreeriti Eesti uhkusena naabermaa suurpoeedile Eino Leinole. Siinsete vete ja metsade mängu on vähemalt korragi imetlenud kaks Nobeli laureaati (W. Ostwald ja P. Sartre), Kolga-Oru kohalt sidus end oma loomingu kaudu igavesti Pühajärvega meie maastikumaali teedrajav meister Konrad Mägi, siin töötasid E. Viiralt, J. Koort, V. Ormisson, E. Lepik ja teised meie kujutava kunsti rikastajad.
Otepäält võrsunud «poisid» M. Laarman, F. Sannamees, K. Teder, E. Volmere on ikka midagi, kasvõi hinges, kaasa viinud neilt ülevailt vaateperspektiividelt, metsakontuuridelt või lilleväludelt. Maalikunstnik Johannes Uiga ja Pühajärv on lahutamatud. Pühajärv on pälvinud oma hümni, mida oskab noor ja vana.
Pole teist paika Eestis, kuhu oleks samaväärselt kontsentreerunud loometööks sundivaid rikkusi, kus iga rada, iga motiiv on kutsunud end jäädvustama. Ja nõnda oleme Pühajärve nägema hakanud ka teiste silmade läbi, on tekkinud Pühajärve traditsioon, traditsioon on aga oma olemuselt järjekestev.
Sellest johtubki Pühajärve tänapäevase olemuse teine külg: üldtuntus tingib ala erilist tutvustamist, kuid ka degradeerimist vältivate abinõude rakendamist. Me ei planeeri ju aina halvenevate rekreatiivsete tingimustega Pühajärve, vaid Pühajärve, mis säilib muutumises, jääb endiseks uuenemises. See näib olevat paradokslik ütlus, kuid nõnda see on. Loodus on tasakaalus, on nagu endine, kuid ometi uueneb pidevalt, taastub ja muutub. Meie tarkus on Pühajärve kasutamisloos kaasa teha seda uuenemist, tasakaalu nihkumist, püüdmata seda katkestada, asendamata loodusvõõraga, tehislikuga. Tehislikkuse teatavast astmest alates lakkab olemast Pühajärv. Tema kallastel võib olla nõndasama hubane nagu «Viru» hotellis, kuid see, miks ta sadade ja tuhandete omasuguste hulgas kord pühaks sai ja pikkadeks aegadeks pühaks jäi, see on äkki kadunud, kadunud pöördumatult, nagu juhtub ikka seal, kus kehtib evolutsiooni pöördumatuse seadus. Tallinna linnamüüri vabastasime uuesti hoonelobudikest, ülikooli aula selle teaduse pühamu taastasime õnnelikuks tegeva püüdlikkusega. Kõik see tehislik on tehtav. See on inimese kätetöö olnud ja kätetööd võime korrata. Pühajärve ei korda. Pühajärv on looduse individuaalprojekt, mille loomise aastamiljonite saladus pole meie kätes. Ärgem siis riskigem seal, kus me pole suutlikud parandama.
Olgem üksnes selle piirkonna olemuse ja omalaadsuse tunnetajad, loodusseadustele kuuletujad, kelle võimsuses on selle tunnetamise ja kuuletumise alusel loodust õigesti kasutada. Nüüd mõned konkreetsused 1962. aastal valminud Pühajärve kaitseala generaalplaan oli esimene omataoline vabariigis. Kogemusi oli veel vähe. Aeg on edasi läinud. Nüüd on vaja kogu Otepää kõrgustiku keskosa rekreatiivse kasutamise plaani, mille üheks eesmärgiks oleks Pühajärve koormuse vähendamine eelkõige niisuguste maaeraldiste arvel, mis pole siin hädavajalikud. Pühajärv peab eelkõige säilitama oma loodusliku kordumatuse, olema organiseeritud külastuse objekt, mitte aina arenev kestva puhkuse (puhkekodud, suvilad, pansionaadid) ala.
Pühajärve külastajaid saaksime kõige paremini suunata looduse õpperadade abil; looduses tähistatud vaatepunktide kirjeldused annavad rohkem informatsiooni kui mistahes üldist laadi prospektid ning juhiksid inimesi emotsionaalsete väärtuste juurde. See on eriti oluline koolinoorte puhul, õpperada on aga ka hea vahend koormuse reguleerimiseks ja kontrolli tagamiseks, ta saab olla selle eesmärgi taotleja, mida Algonquini provintsiaalpargi (Kanada) sissepääsul on väljendatud lihtsate sõnadega: ala tahab viia inimesed otsesesse kontakti ja vastastikusse mõistmisse loodusega. Seni on Pühajärve «kasutegur» olnud liiga väike. Enamik kooliekskursioone saab teada ainult nime Pühajärv ja pöördub tagasi «limpsipoe» juurest. Nõnda kinnitasid Kalev Pildi vaatlused mõni aeg tagasi, õpperajad aga juhiksid uustulnukat ümber kogu järve.
USA ja Kanada puhkepiirkondades on keelatud telkimine lähemal kui 500 m veekogust. Meiegi autolaagri hoidmine Poslovitsa järverannal on liiga ohtlik nii unikaalsel ja väikesel kaitsealal. Sellele leiaks koha mõne teise veekogu lähikonnas. Pühajärve degradatsiooniohuga (reostumine, müra, liigne tallamine jne.) riskides ei tohi laagrit õigustada hetke majanduslike kaalutlustega.
Pühajärve ümbruse maastiku hoolduseks vajame aga hoopis rohkem tööjõudu, raha ja ühiskondlikku abi. Detailse projektiga ettenähtud vaadete avamine ümber kogu järve nõuab oskuslikke kujundusraieid. Valdava parkmaastiku kõrval tahame aga säilitada ka suhteliselt looduseilmelisi massiive (näit. Murru mets).
Igasugust Pühajärve looduslikku ilmet ning lühiajalist külastamist piiravat ehitustegevust peame vältima. Puhkekodu asemel oleks otstarbekam külastajate ööbimiskoht.
Tuleb algatada veel üks uurimisjärk, mis lähtuks toponüümika täpsest analüüsist: ei saa kuidagi päri olla sellega, et Varikmäed muutuvad kergatslikult üle öö Kiigemägedeks mingi filmimeeste ajutise dekoratsioonikiige tõttu. Looduse õpperadadel käijale tahame anda siinsete paikade põlised nimed.
Kalamajanduslik eksperimenteerimine esmajärgulise tähtsusega maastikukaitseala järvel on arusaamatu. Iseasi on võimaluste planeerimine sportlikuks kalastuseks tuusikute ja sõudepaatidega.
Pühajärve külastajale meeldiks kindlasti võimalus näha üht osagi sellest maastikust inspireeritud kunstiteoseid. Samuti tahaks ta, et looduse õpperadade prospektid oleksid alati müügil.
Mõelgem veel ka pühajärvelike traditsioonide sihipärasele väljakujundamisele. Pühajärve sõja (1841) aastapäevade tõrvikrongkäik on juba üks sellesuunaline võimalus. Midagi meeldejäävat peaks leidma ka Pühajärve talveks.
Lõpetuseks. Ma ei väida, et diskussiooni lähtekirjutises öeldut ei saaks kuskil rakendada. Saab, saab kindlasti. Ainult peab olema koht, kus riskides poleks kaotada selliseid väärtusi nagu Pühajärvel.
KIRJANDUS: Bekker, H., 1919. Pühajärve ümbruse taimeühingud. Trt. Bekker, H., 1920. Otepää künklise moreenmaastiku geomorfoloogiline kirjeldus ja järvede tekkimine selles maastikus. Tln. Bekker, H., A u d о v a, A., 1923. Andmeid Pühajärve uurimisest. Trt. Eilart, J., 1966.
Maastikuhooldus rekreatiivsetel eesmärkidel (Otepää ümbruse näitel). Koguteos «Otepää». Tln. H a b e г m a n, H., 1931. Kalade kaitsest Neitsijärves. Loodusevaatleja, 5. Haberma n, H., 1931. Limnoloogilisi märkmeid Pühajärvest. Loodusevaatleja, 5. Hausen, H., 1913. Materialien zur Kenntnis der pleistozänen Bildungen in den russischen Ostseeländern. Fennia, 34. Luha, A., 1931. Otepää, Pühajärve ja turism. Loodusevaatleja, 5. Luha, A., 1932. Kahe geoloogi mälestuseks. Loodusevaatleja, 2. Silla, V., 1924. Rändur Eestis. Tln. Vilb e r g, G., 1923. Pühajärv. Rmt.: Turist Kagu-Eestis. Trt. Viib erg, G., 1931. Jooni Pühajärve ümbruse taimkattest. Loodusevaatleja, 5. Vi 1- b e r g, G., 1931. Looduskaitse küsimusi Pühajärvel. Loodusevaatleja, 5. Эйларт Я. X. 1973. Основные принципы ухода за ландшафтом. Сб. Охрана природы и ландшафт. Таллин.
