Soomaalased õppisid taimedega lõnga värvima

Postitas Looduskalender - N, 22.07.2021 - 10.10
Autorid

Kirjutas ja pildistas Sandra Urvak, Keskkonnaameti kultuuripärandi spetsialist

Foto Arne Ader

Soomaa taimevärvimine

Soomaa taimevärvimine

Sisu

Meie esivanemad sõltusid oma elutegevuses loodusest. Nii on see ka meie elus, kuigi igapäevaselt me seda ehk nõnda ei hooma.

Oma 1939. aastal Eesti Rahva Muuseumi toimetistes avaldatud kirjutises "Taimedega värvimisi Eestis" ütleb Gustav Vilbaste: "/.../ Siin on rõivad ja ülikonnad küllaltki värvirohked, millele lisandub veel tikandus ja kiri. Vanemad Eesti riidevärvid on veel praegugi imeteldavad oma värvivärskusega ja elavusega ning suur osa värvitoone on püsinud aastaid ilma, et oleksid luitunud. Võib julgesti kinnitada, et suurem osa riideid värviti varemail aegadel taimevärvidega, mida saadi oma niitudel ja metsades kasvavatelt taimedelt, sest siis ei tuntud veel keemilisi värvaineid ega olnud need ka hinna poolest kättesaadavad".

Selgub, et meie esivanemad said oma rahvarõivaste värvikirevuse looduses kasvavatelt taimedelt. Anilliinvärvide kättesaadavaks muutumisel jäi taimedega lõnga värvimine veidi unarusse, kuid ei kadunud siiski päriselt. Näiteks Kihnu saarel värvitakse veel tänini punast lõnga värvmadara juurtega, sest vaid säärasel lõngal usutakse olevat ravitoime.

Ka Soomaa piirkonna naised on tundnud huvi taimedega lõnga värvimise vastu ning seda iseseisvalt katsetanud. Nüüd aga otsustati taimedega lõnga värvimise maailma süüvida sel alal Eesti ühe tuntuima spetsialisti, pärandtehnoloogia magistri Liis Luhamaa juhendamisel.

 

Värvmadar

Värvmadar ( www.loodusemees.ee )

Soomaal kasvab küllalt ohtralt värvmadarat (Galium boerale), millega saab ihaldatud punast värvi. Värvimiseks kogutakse taime juuri, mis on üpris vaevarikas tegevus, eriti Soomaal, kus mullakiht on küllalt tüse. Liivasel pinnasel on madarajuurte kogumine märksa lihtsam. Madarajuuri läheb vaja 2–3 korda rohkem kui värvitavat lõnga, seega tuleb juuri varuda rohkesti. Koolituse tarbeks oli Liis madarajuured ise kaasa toonud. Tipu looduskooli ümbruses vaadeldi ja õpiti värvmadarat ka tundma, et edaspidi osata seda taime ise korjata.

Kõige levinum värv, mida taimedega lõnga värvides saab, on kollane. Koolitusel katsetati kollase saamist kahe erineva taimeliigi materjaliga. Kohapealt koguti kaselehti, igalt puult vaid väheke, et puud mitte kahjustada. Kaselehtede kasutamine värvimiseks on olnud levinud üle Eesti. Kaselehed andsid valgele lambavillasele lõngale kena kollase tooni, helehall lõng muutus kaselehtedega värvides aga roheliseks.

Üks kohalikest naistest oli kaasa toonud sookailu. Nagu nimigi ütleb, on sookail üks Soomaale iseloomulik taim, millele on vanarahvas omistanud suuri raviomadusi ning mida on muuhulgas kasutatud ka lõnga värvimiseks. Aroomid, mis sookailuga värvides erituvad, on muljetavaldavad. Vähemalt sama meeldejääv oli ka ilus kollane toon, mille taim lõngale andis. Sarnaselt kaselehtedele muutus ka hall lõng sookailuga värvides rohelisekarvaseks.

Tunnid möödusid märkamatult, teadmisi saadi nii taimedest, värvimismetoodikast kui ka värvimistraditsiooni eripäradest eri piirkondades.  Oma koduümbrusest kogutud taimematerjaliga lõngu värvides ning neid käsitöös kasutades saame luua erilise tähendusega esemeid ning ulatada seeläbi sümboolselt käe ka oma esivanematele.

 

lk

https://kaitsealad.ee/et/kaitsealad

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.