Ritsikaaeg

Postitas Looduskalender - P, 25.07.2021 - 11.11
Autorid

Fotod Arne Ader

Isane lauluritsikas

Isane lauluritsikas (www.loodusemees.ee )

Sisu

 

Harilik lauluritsikas        Tettigonia cantans

 

Lauluritsikad alustavad kõlavama kontserdiga õhtu hakul ja isasritsikate sirinat kuuldub ilusate ilmadega varaste hommikutundideni pea kõikjalt: teede- ja metsaveertes, heinamaadel, taluaias, pargis… ainult sügavamasse metsa pole ritsikatel asja.

Sirinat tekitavad isasritsikad oma eestiibu omavahel kokku hõõrudes. Sageli alustavad isasritsikad siristamist juba rohurindes, aga õhtu edenedes ronitakse mööda põõsaid ja puid kõrgemale: sirin kostub kaugemale, mis peaks arvatavalt emasritsikatele sügavamat muljet avaldama.

Õhtuhämaruses värskendavat jahedust nautides saame umbkaudselt rehkendada, palju neid „laulumehi“ meie ümbruses tegutseb sest konkurendid hoiavad omavahel umbes paarkümne meetrist vahemaad. Kui aga proovida siristajale vaikselt lähemale hiilida jääb isasritsikas vait.

Mis lauluritsikate elukorralduses meil tavaliselt nähtamatuks jääb?

Emasritsikad liiguvad „laulumehi“ ümbritsevas rohurindes, õhtu edenedes juba põõsastel või puudel sest partneri valivad omale just nemad.

Ritsikapaari kohtudes vaikib siristamine. Isasritsikas haarab saabunud pruudi „kaissu“ ja mõne aja möödudes siirdab oma seemnepakikese emasritsika muneti külge. Just muneti järgi tunnemegi päevasel ajal emasritsika ära sest selline „saba“ sarnane moodustis isasritsikatel puudub.

 

Emane lauluritsikas

Emane lauluritsikas

Mida sisaldab emasritsikale saadud seemnepakike?

Teadupärast on munemine energiamahukas toiming. Isasritsikalt saadud „pakike“ sisaldabki emasritsikale ka midagi energiavarude täiendamiseks, et ta korralikult „käima peale“ saaks.

„Pulmaöö“ möödudes liigub emasritsikas maapinnale munema. Munetakse korduvalt, aga vähesel hulgal sest pika muneti abil saab emasritsikas mune turvaliselt sügavamale pinnasesse peita. Lauluritsikate noorjärke kohtame juba tuleva aasta maikuus.

Lauluritsikate veidi erilisest välimusest.

Harilikud lauluritsikad on helerohelist värvi, „hobuse näoga“, kehapikkusega kuni kolm ja pool sentimeetrit ning nende tundlate pikkus ületab kehapikkuse.

Nad on lennuvõimelised kuigi nende tiivad jäävad kehapikkusest veidi lühemaks. Kui tekkib vajadus mõnelt kõrgelt puult maanduda, siis selleks kasutatakse tiibu.

Ritsikate pikad ja tugevad jalad sobivad hästi nii ronimiseks, kui pikkade hüpete sooritamiseks ja märkimist väärib ka see, et ritsikate kuulmisorganid ehk „kõrvad“ paiknevad hoopis tagajalgade säärtel.

Millest siis toitutakse?

Lauluritsikad sulanduvad rohurindesse hästi ja on röövtoidulised. Püütakse  pisemaid putukaid umbes kärbse suuruseni, liblikaröövikuid, aga vähesel määral manustatakse ka taimset toitu.

Augustikuu hilissuve sumedatel ja tuulevaiksetel hilissuve õhtutel või varaööl on mõnus kuulata ritsikate sirinat, vaadelda lambivalguse sõõris lendlevaid ööliblikaid, selge ilmaga tähistaevast… Mida sügise poole, seda vaiksemaks ja aeglasemaks muutub ritsikate sirin.

Linnulauluraadio helimaastikud on linnulaulust vaeseks jäänud, aga vaiksetel õhtu ja öötundidel kuuldub mõnusat ritsikate sirininat.

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.