Halljänes      Lepus europaeus

Avamaastikel ja põldude vahel, kus taimestik kõrgem on noortel kuu, pooleteisestel jänesehakatistel kerge varjuda. Uudishimu ajab noorloomi hulkuma külateedele, vahel elamute lähedausse või kogumi hoovi, kus pole koera kuulda ja vahel teeb noor pikkjalg sääred alles mõne meetri kauguselt inimest märgates.

Halljäneste emasloomadel on tänavu järglasi üles kasvatatud juba kahe pesakonna jagu, aga kolmandat tiinusaega tuleb ette harva.

Halljäneste suvine kasukas on veidi pruunima värvusega, kui talvvine. Seljal mustasäbruline, pealagi tumedam, kui nägu. Heledamat punakaspruuni tooni võib märgata nii kurgu-, kui lõuaalusel, külgedel ja jäsemete väliskülgedel. Kreemikat tooni jagub kõhualusele ja jäsemete sisekülgedele.

Tumedamatena paistavad kõrvaotsad ja sabapealne. Sabapikkust võib „nudisabal“ olla pea kümme sentimeetrit.

Halljänese kollase silmaiirisega silmad asetsevad pea külgedel, mis võimaldab tõeliselt avarat vaatevälja ehk veidi alla 360 kraadi.

Kui Sul on väga palju vaenlaseid, siis halljänest päästab tähelepanelikkus, hea koduümbruse tundmine ja väledad jalad. Täiesti tavaliseks jooksukiiruseks võib küündida kuni 50 km/h, aga lühiajaliselt spurtida veel poole võrra kiiremalt.

Noored halljänesed peavad nüüd leidma omale elupaiga, mis ei jää kuigi kaugele sünnikohast ehk ainult mõni kilomeeter, aga tegelikult oleneb kõik halljäneste paikkondlikust arvukusest.