Pildil olev „nastikulaps“ peab tugevasti toituma enne talvitumise algust

Harilik nastik        Natrix natrix

Kliimamuutusega on meie sügised muutunud soojemaks ja veninud pikemaks ning ussimaarjapäeval (8. septembril) ei oodata enam usside urgu pugemist. Ussimaarjapäeval oli muiste metsa minek keelatud ja teadaolevalt tähistati seda juba 16. sajandil. 

Augustikuu lõpus või septembri alul nägi ilmavalgus nastikute uus põlvkond.

Vastkoorunud pliiatsipikkused nastikud alustasid oma iseseisvat elu ilma vanemate juhendajateta ehk lihtsalt instinkte järgides.

Noored nastikud asusid toituma sellistest selgrootutest, kellest jõud üle käis, et talvitumiseks valmistuda, hoolimata sellest, et teadlaste arvamuse kohaselt suudavad noored roomajad talve üle elada ka organismis olevate varuainete toel. Oktoobrikuu külmadega (vahel koguni novembri alul) otsitakse talvituskoht ja noored nastikud talvituvad võimalusel vanemate roomajate seltsis.

Vanasti peeti nastikuid „majaussina“. Talumajapidamiste aegu oli lauda kõrval olev sõnnikuhunnik heaks nastikupoegade inkubaatoriks. Nastikud majapidamise läheduses kindlustasid „karjaõnne“ ja lüpsi järgselt jäeti neile „anniks“ väike piimatilk. Nõnda pandi tähele, et nastikuid on hõlpus kodu juures hoida ja et nende lähedus peletas majapidamisest eemale närilisi.

Tänaseks ei ole selliseid majapidamisi just palju jäänud ja nastikud on „kolinud“ tagasi algsesse looduslikku keskkonda, veekogude lähistele - olgu need siis mageda- või soolase veega.

Huvitavad, pikaealised ja looduskaitse alused ning täiesti kahjutud roomajad.