Harilik sarapuu        Corylus avellana

 

Tänavune aasta on kummaline, sest paiguti sarapuupähkleid on, aga teisal valitseb tühjus ja nii üle Eesti. Külluslikud pähkliaastad korduvad üldjuhul kolme- kuni viieaastaste vaheaegadega.

Püstise võraga harilik sarapuu võib kasvada isegi kümnetüvelisena, on hästiharunev ja kõrgeks kasvav põõsas, harvemini suisa puu. Kasvab hästi lubjarikaste muldadega sega- ja lehtpuu alusmetsarindes nii Lääne-, Põhja-, kui Lõuna-Eestis ja Pandivere kõrgustikul.

Noorelt kiirekasvuline sarapuu hakkab vilju kandma peale viiendat kasvuaastat, kuid muutub pähklikorjajatele ahvatlevaks alles kümne kasvuaasta möödudes.

Sarapuupähklid

Pähkleid ümbritseb kellukese-taoline pehmekestaline kuupula, mis on suvel heleroheline, sametjas ja servadest narmastunud. Üheseemnelisti pähkleid võib kuupulast leida kuni viis tükki ja nad on nüüdseks omandanud kena pruunika tooni. Sarapuupähklite keskmiseks läbimõõduks jääb kuni paar sentimeetrit ja tuhande puhastatud pähkli kaaluks võime hinnata veidi üle kilo.

Kui pähklit kuupulast hästi kätte ei saa, võib peaaegu täie kindlusega ennustada, et pähklil puudub tuum, sest noore pähkli sisse oli munenud pähklikärsakas.

Väiksematest metsaelanikest peavad toitaineterikastest pähklitest lugu nii linnud, oravad kui väikenärilised ja neil kõigil on äratuntav „käekiri“, kuidas toitev pähklituum koorest kätte saada.

Alustame lindudest, sest nemad torkavad sarapikes kohe silma. Olenemata sellest, kui arvukalt pähkleid on, leiavad nemad ikka midagi suupärast ja nende tegutsemist sarapikes võib isegi kasinal pähkliaastal täheldada.

Kui leiate pähkli mõne puu oksaharude vahelt, tundub loogilisena, et tegu võiks olla mõne linnuga, sest just nõnda toimetab puukoristaja, jättes tühja pähklikoore puukoore prakku.

Kui rähnid käivad mõnel kindlal sarapuul pähklitega maiustamas, siis leiame puu alt purustatud pähklikoori.

Harakas katsub pähklist tuuma kätte saada maapinnal.

Mänsak

Usinalt ja kuuldavalt tegutsevad sarapikus mänsakud ja hoopis peidulisemalt pasknäärid. Nemad leiavad enda tarbeks sügisel varutud ja peidetud pähklitest talvel üles suurema osa, seda isegi paksu lumikatte peidust. Kuidas suudavad linnud kõik sügise jooksul peidetud pähklid oma peakese „kõvakettale“ salvestada, on täiesti arusaamatu.

Sarapikus kasutab mänsak „söögilauana“ mõnda kändu või mätast, et ümbruses toimuv oleks kontrolli all. Ühe jalaga hoitakse pähklit, löök või kaks tugeva nokaga, tuum nokas ja juba kõhus ning aeg järgmise pähkli järele lennata.

Orav sarapuul

Orav nakitseb esikäppade vahel pähkli tippu pisikese augu. Surub näritud august sisse alumised lõikehambad ning pähklikoor lõhestub (sarnaselt tegutsevad vanad ja kogenud oravad, tänavusuvised noorloomad alles õpivad seda „kunsti“, nähes pähklist tuuma kättesaamisega parajalt vaeva). Muidugi peidetakse sarapuupähkleid talvevarudeks.

Leethiir

Pisinärilised otsivad juba maapinnale pudenenud pähkleid ja närivad pähklikoorde augu suvalisest kohast ehk sealt kus siledale koorele hambad taha hakkavad. Nende näritud pähklikoored näevad välja „karvased“.

Pähkleid söönud karu hunnik

Pruunkarude tegutsemist sarapikes võib märgata pigem pähklirikastel aastatel, siis on mõni sarapuu tugevalt räsida saanud või täiesti laiaks litsutud ja ümbrust on tugevalt tallatud. Lähiümbrusest võime leida pähklikoortega hunnikuid.

Kas pruunkarul on sarapuule ka midagi vastu pakkuda?

Sarapuu maha painutanud, ahmib karu suhu kuupulad koos pähklitega. Kuupulate närimisel jääb arvatavalt iga viies pähkel mälumata ja läbib vigastamatult karu seedekulgla. Nii sattub pähkel koos väetisega uuesti looduse ringlusesse, jäädes ootama kevadet ja idanemist, kui kasvukoht vähegi sobib.