Kirjutas Kristel Vilbaste
Foto Riiklik ilmateenistus
Triikoja järvejaam
„Mets on vaese mehe kasukas.“ On selles ütluses ka tänapäeval tõtt? Kas mets mõjutab meie heaolu ja soojatunnet.
Tahaksin esmalt rääkida ühe loo oma Peipsiäärsest kodust. Elasin 7 aastat Vilusis, väikeses külas Peipsi järve loodenurgas. See oli paarisküla, mis millalgi liidetud kokku vanadest Vilusi ja Tiirikoja küladest, mille piir selgelt Peipsisse voolava ojaga maha märgitud.
Vilusi küla oli nagu nimigi ütleb ikka tõsiselt vilu, olin oma Päevalehe esmaspäevaseid ilmalugusid kirjutades isegi natuke mures, kas suudan kevadel anda adekvaatset pilti looduse arengust kogu Eestis. Külmaks tegi ta järve hingus ja Kodavere tuul, siis kui kagutuul jooksis hooga sada kilomeetrit üle järve Kodavere nukast mööda. Paarisküla teine pool – Tiirikoja on aga praegugi üle Eesti tuntud külmarekordite paigana Jõgeva kõrval, vahel koguni krõbedama külmaga kui külmapealinn ise. Ja kuigi internetist ja ka tuttavatelt ei olnud praegu võimalik leida muud, kui see, et Tiirikoja ilmajaam loodi 1922. või 23. aastal, rääkisid vanad inimesed, et tema ilmavaatluste aegread on praeguseks juba kõvasti üle saja aasta vanused.
Algselt paiknes ilmajaam kohe Peipsi kalda luitel, aga 1957. aastal viidi ta mõnesaja meetri kaugusele teisele poole teed. Ja ajal, kui ses ilmajaamas töötas veel kolm inimest, mitte ei surisenud vaid ilmavaatlusmasinad, hakati rääkima, et ilmanäidud ei ole enam nii erilised, tuule kiirus ja külmakraadid nii krõbedad, sest rannapoole teed kasvas esmalt pilliroog ja seejärel pajuvõsa, nii nagu see karjatamisest väljas rannaniitudel ikka juhtub. Ilmaväljak tõmbas metsakasuka selga. Mõned aastad tagasi rannavõsa siiski raiuti ja põnev oleks, kui mõni ilmateadlane uuriks, kas ilmad „läksid ka külmemaks“? Igatahes rahvasuu Vilusi külast andis seejärel edasi väga viludaid uudiseid.
Peipsi ääres oli vanasti ka kombeks majad ehitada metsamüüri taha, mitte nii nagu praegu, otse kaldale. Need külad, mis rahvast täis said ja aina järvele lähemale vajusid, viisid lõpuks jäämäed ära, aga eesti-ajal istutati koguni tuisukaitse metsariba, seda on suvised tormid praeguseks kõvasti räsinud, on olnud aastaid, kui järvelt tulnud torm lööb rannariba puud nelja meetri pealt plaksuga pooleks, aga õuepuud ja katused on alles jäänud. Majade ümber istutatud lehtpuud on aga pannud piiri külatulekahjudele, mis vanasti ühest majast järvetuulega teisele kandusid ja millele piiri panna ei õnnestunud. Puud on rannarahva kasukas ja hoidja.
Küllap olete Eestimaal ringi sõites märganud, et meie metsakasukas on väga hõredaks jäänud ja ma ei hakka siinkohal vastama RMK „kliimakangelaste“ jorinale, et majandusmetsi peab raiuma ja see on ainus võimalus maaelanikke toita ja kuidas hoopis noor mets siduvat rohkem süsinikku ja päästvat nii meid kliimasoojenemise eest. See, mida kogeme, on hoopistükkis vastupidine, raiesmike jääkpuidu oksahunnikud lähevad suvel põlema väiksemaistki ATV-sädemest või klaasikillust.
Kui aga läheme kõrgemale taevasse ja alla vaatame, siis näeme, et meie metsakasukas on väga lapiliseks kulunud, me oleme metsast ikka väga vaeseks jäänud, lapp on lapis kinni. Ja ma mõtlen ikka sellist metsa, millest ühtemoodi aru saame, kus puudel saab ka ümbert kinni võtta. Sellised, mis peavad kinni tormituuled. Probleemiks ongi meil praegune röövmajandus, meil pole ühtset pilti või metsade detailplaneeringut, mis annaks võimaluse uudismaana suurte põldude vahel jooksva tuule kinni püüda. Ja kuigi ajalooliselt kõneleb rahvasuu ikka suurtest metsi murdvatest ja majakatuseid laastavatest tormidest mere ääres, kus üle veteväljade pidurdamatult jooksev tuul lõpuks palju pahandust teeb, siis viimane suurem torm jooksis meil läbi Lõuna-Eesti sisemaa. Murdis lisaks metsalapikestele surnuaedades ja õuedes palju põlispuid, selliseid, mis olid palju aastaid vastu pidanud. Sest tänu asulate ümbruse hoiumetsadele ei olnud tormav tuul nendeni pääsenud. Just kaheteist aasta tagune asulate ümbruse hoiumetsa kaitsestaatuse kaotamine on meid viinud sellise olukorrani, kus pikaajaliste sõlmitud raielepingute täitmise kohustuses plaaniti raiuda Võru haigla akende alune mets ja see raie sai edasi lükatud vaid tänu tublide inimeste visale tööle, aga nad ütlevad, et nad pole kindlad, et raiujad ei tule sama sooviga ikka ja jälle. On justkui meelest läinud, kuidas lagedale rajatud Võru alajaam tormi käes tükkideks lendas.
Sel nädalal anti raieluba ka minu lapsepõlvekodu mängumetsadesse. Metsapealinna. Kilingi-Nõmme Laskeka ja Tornialuse metsadesse, kus olid kooli suusarajad ja laste kelgumäed ja mis 2005. aasta tormi ajal linna päästis. Mõtlen, et kui juba metsapealinnas ja kunagise näidismetsamajandi peahoone ümbert mets langeb, siis on meie metsakasukas odava T-särgi vastu vahetatud.
Aga loo alguse juurde tagasi tulles, kui vana on ikkagi meie külmakantsi Tiirikoja ilmajaam. Kas keegi teab?
Kristeli lugu on ilmunud Malehes.
