Sada aastat liidus loodusega

Postitas Looduskalender - L, 04.12.2021 - 08.08
Autorid

Tarmo Soomere sõnavõtt omariikluse põlistumise tänupäevale pühendatud konverentsil

Pildistas Sander Hiire, VikipeediA

Image
Tarmo Soomere
Sisu

Tarmo Soomere

Meie loodus on olnud Eesti jaoks juba sajandeid kõige tähtsam liitlane.

Kogu priiuseaja vältel on loodus olnud meie strateegiline liitlane. Eesti loodus on rikkalik. Selle taga on nii muutlikud pinnavormid kui ka paiknemine Atlandi ookeani hinguse ja Euraasia mandri siseosa kontinentaalsete tingimuste piirialal. Eesti on tohutult suur kliima mõttes. Naudime mahedat merelist kliimat meie saartel ja rannikul. Kagupoolsetel kõrgendikel on aga märksa külmem ja lumi paksem.

Meil on ikka veel palju sellist loodust, mis suurelt jaolt toimetab omaette, kuigi oleme aastasadu seda modifitseerinud. Nagu on kirjeldanud Anton Hansen-Tammsaare ühes meie rahva tüvitekstis: veidi kilplaste moodi, ühest küljest kaevates kraave ja teisest küljest ehitades jõgedele tõkkeid.

Loodusele mõeldes tuleb harva meelde soo, võsa või lepikusse kasvanud kraav. Need on Eesti looduse tagamaa, on märkinud Friedebert Tuglas. Põld või karjamaa samuti mitte. Võib-olla õige natuke heinamaa. Ikka meenub midagi muud ja meeldejäävamat. Sageli heiastub rand. Võib-olla sellepärast, et see kant oli aastakümneid enamusele kättesaamatu. Või mõni vulisev jõgi või vaikne järv.

Pigem esimesena ikka mets. Kuigi meie mõtlemise ajaloo uurijad ütlevad, et eestlane metsarahvana on tegelikult okupatsiooniaja unistuste peegeldus ja tõelisusest üsna kaugel. Küll aga on ilusaimad metsad süüvinud meie teadvusesse looduslike pühapaikade, hiite näol. Hiis on sageli kaunite puude salu mõnes kaunis ja kuivas kohas. Ja kes siis nii väga täpselt suudab salu ja metsa eristada. Korvpallihuvilised kindlasti mitte.

Tsaariaja lõpul, veidi rohkem kui saja aasta eest, oli Eestis katastrisse kantud metsamaad napp viiendik riigi pindalast. Tegelikult oli metsa küll rohkem, sest osa talumetsadest polnud katastris. Sellegipoolest sai metsast matti võtta näiteks asundustalude jaoks. Vaba maad mujal ju lihtsalt ei olnud, aga sangarid kindlasti väärisid sellist tuge. Peamiselt riigi tagavaramaadest raadati üle 100 000 hektari ehk üle tuhande ruutkilomeetri põlluks ja muuks tarbemaaks. See on üle kahe protsendi kogu Eesti pindalast. Riik oli siis väga rikas, kui tal oli selline tagavara.

Isegi kui see kõik ära tarvitati, olgu siis põllumaaks, heinamaaks, karjamaaks või ehituseks, oli 1939. aastal Eestist enam-vähem täpselt kolmandik metsaga kaetud. See sisaldas ka osa heinamaid ja karjamaid. Palju meie mõistes metsa päriselt oli, et tea enam keegi. Aga kindlasti rohkem kui viiendik maast.

Mets on rohkem kui vaese mehe kasukas. Mets on varandus. Metsa sai panti panna. Nii Eesti Vabariigi algusaegadel kui ka taasiseseisvumise rasketel aegadel. Tõsi küll, 30 aasta eest seda operatsiooni lõpuks vaja ei läinud. Aga tuge selle võimalusest sai meie riik kindlasti. Nii on mets olnud meie liitlane läbi sajandite. Ja ka viimasel sajandil.

Nõukogude ajal metsastus meie maa päris kiiresti. Nüüd oleme seda strateegilist liitlast paljude meelest kohelnud ülemeelikult, et mitte öelda vastutustundetult. Mets – tegelikult selle ökosüsteem – ja puhas mage vesi on ühed meie suurimad väärtused.

Ka maavarad on looduse osa. Isegi põlevkivi. Aga see pole varandus, mille on meile pärandanud meie esivanemad. Hoopis vastupidi, see on kapital, tegelikult isegi põhikapital, mille oleme võtnud laenuks oma lastelt. Tsaariajal osati seda kasutada ainult kehva kütusena. Tööstusliku kasutuseni jõuti just enne Eesti iseseisvumist, 1916. aastal. Aasta pärast Tartu rahu hakati tootma põlevkiviõli (1921), elektrit kolm aastat hiljem ja bensiini veel seitse aastat hiljem.

See tohutu loodusväärtus sai meie riigi energiajulgeoleku ja energiasõltumatuse aluseks. Väga tõenäoliselt just selle tõttu, et loodus meile seda õlekõrt pakkus, oli üleminekuperiood taas võidetud vabadusele 30 aasta eest märksa vähem valus, kui see võinuks olla ilma oma energiata.

Põlevkivi kasutades oleme rüüstanud päris suure osa meie maast. Põlekivikarjääride kaart näitab, kui suure pindala oleme kas üles kaevanud või seest õõnsaks uuristanud. Kuigi kõike seda isegi helikopterilt ei ole näha, on emakese Maa sees sügavad, pikad ja laiad haavad. Mõne koha oleme teinud lausa kasutamiskõlbmatuks.

Peame selles kontekstis oma liitlasele loodusele sügava kummarduse tegema. Loodus on absorbeerinud suure hulga keskkonda paisatud reostusest ja suutnud siiski veel hoida – isegi kaevanduste naabruses – meile sobivaid looduse hüvesid, kantseliitliku sõnaga: ökosüsteemi teenuseid.

Põlevkivi on teinud Eesti arengule veel ühe olulise, kuigi hästi varjatud teene. Räägime praegu palju teaduspõhisusest ja sellest, et riikide edukus nüüdisajal sõltub oluliselt sellest, kui hästi suudavad nad nii majanduslike kui ka poliitiliste otsuste keskse komponendina kasutada parimat teaduslikku teadmist.

Selline teadmine ei sünni iseenesest. Seda tuleb luua. Kasvatada pikkade aastakümnete vältel. Nagu metsa, et seda siis küpsena mõistlikult tarvitada.

Kui Eesti iseseisvus, arutati ka meie maal teiste eeskujul teaduste akadeemia loomist. Saadi aga kiiresti aru, et Eesti teadus oli selle jaoks veel liiga hõre ja õhuke. Seda adudes pandi käima Eesti uuringud nii looduse, keele kui ka kultuuri vallas. Need tõusid 20 aastaga päris arvestatavale tasemele.

Veel olulisem oli, et põlevkivi uuringud vedasid mitmed muud Eesti teadusharud n-ö mudaliigast välja. Geoloogia ja keemia on vaid kaks märksõna. Peame olema sellele maavarale ikka väga tänulikud ja väga mitmes mõttes. Eriti teaduste akadeemia poolt. Sest see materjal on suures osas meie laiapõhjalise teaduse algne allikas. Kuigi nüüd on vist tulemas aeg, mil targem oleks see väärtus mõneks ajaks vähemalt osaliselt maa sisse jätta. Vähemalt seni, kuni oskame sellest veel midagi palju paremat teha või sealt midagi väärtuslikku veel sündimata keemiatööstuse harude jaoks kätte saada.

Eesti loodus on meile pakkunud palju muudki ainest, mis on jätnud märgatava jälje meie maastikule ja teadvusesse. Põhjapoolsetel aladel on palju nii meie oma paekivi kui ka Soomest liustiku poolt siia tassitud raudkivi. Mõnest meie oma paekivist oleme juba aastasadu osanud põletada lupja ja hiljem tsementi.

Inimeste tarkusega loodud sideained ja uued kivid on sündinud sellest, et sädelevad inimesed on osanud tänulikult vastu võtta meie looduse annid. Nii näiteks on Johannes Hindi silikaltsiit sünteesitud selle kaudu, et desintegraatoriga lõhutud liivaterade ja lubjatükkide värsked purustuspinnad on natuke aega varmad teiste materjalidega reageerima.

Liivimaa kubermangus on sama rikkalik looduse and savi. Sellest saab tarvilist tarkust rakendades teha telliseid, mis sobivad nii lihtsa maja seina kui ka kõrge kirikutorni müüri. Mõnest lihtsast materjalist saab midagi veel uhkemat. Korralikust valgest liivast saab oskaja teha klaasi. Nii on meil olnud külluslikult looduse pakutud vahendeid, et oma elu korraldada ja üha paremaks teha. Ühelt poolt mineraalained, mida töödelda ja teisalt energiaallikad, nii fossiilsed kui ka taastuvad, mille abil vajalikud protsessid käivitada.

Suurepärased looduse annid, mille peale harva mõtleme, on veekogud. Nii järved, vooluveed kui ka meri tunduvad olevat nii loomulikud Eesti looduse osad, et ilma nendeta ei oska elu ettegi kujutada. Põhjavesi ja sagedane vihm pealekauba, kaladest rääkimata.

Mered ja suured jõed-järved on sajandeid ühendanud riike ja rahvaid. Selle missiooni katkestas viiekümneks aastaks võõrvõim. Mereriik on aga alati üks rikas riik. Sellisel riigil on veel üks lahutamatu omadus. Selle sõnastas president Lennart Meri. Ta ütles 1994 aastal ametlikul riigivisiidil Taani kuninganna suveresidentsis Fredensborgi lossis riikliku õhtusöögi kõnes: "Riiki, millel on vaba juurdepääs merele, ei saa nimetada väikeriigiks."

Nii on meie loodus olnud Eesti jaoks juba sajandeid kõige tähtsam liitlane. Sõltumata poliitilisest olukorrast või võimutuulte vahetumisest on see pakkunud meile fantastilisi võimalusi oma elu korraldamiseks, alates toidu, eluaseme ja kütte hankimisest kuni sadade pisiasjadeni, mida looduses naudime või kasutamine.

Veel enam, oleme sattunud elama mitmes mõttes paradiislikku paika. Kohta, kus on piisavalt vett ja sooja ning omaette elavat loodust. Kus võimsad transpordimagistraalid sõnas otseses mõttes uhuvad meie randu. Kus kaasaegsete magistraalide ehitamise jaoks on maapõues veel palju materjali varuks. Paika, mida ei külasta maavärinad, tsunamid ega mastaapsed maalihked ja kus isegi suurt osa maailmast otseselt ähvardavad kliimamuutused on meile pigem soodsad.

Seda enam peaksime meeles pidama, mida Antoine de Saint-Exupery loodud rebane ütles väikesele printsile: kui taltsutad, siis vastutad. Me vastutame oma looduse edasise hea käekäigu eest. Me vastutame selle eest, et hoiame nii eluslooduse hüved kui ka maavarad põhikapitalina sellisena, et need saaksid olla paljude järgnevate põlvkondade liitlased.

Ilmunud ERR-i veebilehel: https://www.err.ee/1608422591/tarmo-soomere-sada-aastat-liidus-loodusega

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.