Tekst ja foto Triinu Tõrv, MTÜ Suurkõrv
Suurvidevlane
Suurvidevlane Nyctalus noctula
Suurvidevlane on Eesti suurim nahkhiir. Tema tiibade siruulatus võib küündida neljakümne sentimeetrini, seega peaaegu poole suurem näiteks pargi - nahkhiire tiibade siruulatusest. Kaalugi on sellel suurel nahkhiirel peaaegu "kohukese jagu" ehk kuni nelikümmend grammi. Teised meie nahkhiired jäävad sellele kaalule tunduvalt alla.
Videvlane on helepruuni sileda karvaga, ühte tooni nii kõhu alt kui ka selja pealt. Nägu, kõrvad ja lennusenahk on veidi tumedamad. Traagusele on tüüpiline seene kuju.
Lend on videvlasel kiire, kuni 50km/h ja sirgjooneline. Iseloomulikud on järsud allapoole sööstud, et putukaid tabada. Tihti lendab ta kõrgel puistu kohal, nii on teda raske märgata. Videvlane tuleb jahti pidama puistute ja veekogude lähedusse. Selle liigi poegimiskolooniad on tavaliselt puuõõnsustes, aga vahel kasutavad videvlased peidupaiga või talvitumiskohana ka paneelmajade ventilatsiooniavasid ning suurte maanteesildade aluseid ehituspragusid.
Suurvidevlasele on iseloomulikud madalad ja pikad kajalokatsioonihelid. Inimese kuulmine ulatub kuni 20 kHz-ni. Mõne videvlase sonar ulatub aga 18 kHZ-ni, nii on hea kuulmisega lapsed ja noorukid võimelised videvlase sonarit kuulma. Väga tundlike kõrvadega inimesel võib videvlase sonarit väga lähedalt kuuldes isegi valus olla. Videvlase sonar peaks kuulda olema, kui hoida heterodüün nahkhiiredetektorit 20 kHz peal.
Videvlane on Eestis laialt levinud, kuid kindlasti mitte väga tavaline liik. Rändliigina leidub suurvidevlasi Eestis vaid suvel. Talveks rändavad nad Kesk- ja Lõuna-Euroopasse ning võivad läbida üle pooleteist tuhande kilomeetri.
