Roohabekas Panurus biarmicus
Kaunid paigalinnud, keda vähesed kohanud, aga seda põhjusega.
Roohabekate elupaikadeks on merelahtede ja mageveekogude roostikud, kus ümbruse jälgimine jääb piiratuks. Paremad võimalused roohabekaid trehvata on matkajatel, kes liiguvad roostikesse rajatud laudteedel.
Roohabekad hulguvad ringi seltsingutena ja vaikse ilmaga võivad linnud reeta oma asukoha naksuv-tilksuvate häälitsustega.
Roohabekat kohati Eestis esmakordselt 1978. aastal. Mõne aasta möödudes pesitseti juba Matsalu roostikes ja nüüdseks sobivates elupaikades üle Eesti. Mingi osa roohabekatest rändab sügisel lõuna suunas, aga talvituma võib jääda kuni tuhatkond isendit millele annab täpsema vastuse talilindude loendus.
Isas- ja emaslinnud on omavahel hästi eristatavad. Sulestiku värvus on mõlemal sugupoolel roostekarva kollakas. Saba pikeneb lindudel astmeliselt kusjuures äärmised suled on valged ja sabaots ümar. Roohabekate pikkus küündib viieteistkümne sentimeetrini ja kaal võib küündida mõnekümne grammini.
Nüüd erisustest. Isaslinnu sinakalt halli peasulestikku ilmestab silmade ümbrusest algav uhke must haberiba. Rinnasulestik valge ja sabaalune must. Nokk õlekollane, jalad musta värvi.
Roohabekas
Emaslinnu pea ja seljasulestiku roostekarva, nokk rohekaskollane.
Teiste värvulistega võrreldes on roohabekatel pikad jalad, mis varustatud tugevatele küünistelega, aga roogudes kõõlumiseks on sellised jalad hädavajalikud.
Lühikesed tiivad on ümarate otstega ja seetõttu jätab nende lennupilt veidi „saamatu“ mulje. Tavaliselt lenneldakse umbes roolatvade kõrgusel.
Kuidas putuktoidulised talvel hakkama saavad?
Enamuse aastast elutseb roogudes hulgaliselt putukaliike, mida roohabekad toiduks tarvitavad.
Ornitoloogide uuringute tulemusel teame nüüd, et sügisega tugevnevad roohabekate maoseinad. Putukate vähenedes neelavad linnud makku umbes pooltuhat suuremat liivatera, mis annab putuktoidulistel võimaluse üle minna seemnetoidule. Talitoidu enamuse moodusavad pilliroo seemned, aga alates jaanuarikuust saavad roohabekad toiduks kasutada juba pehmenenud kõrkjate seemneid.
Varakevadel väljutatakse „veskikivikesed“ maost, maoseinad saavutavad oma tavalise oleku ja roohabekad lähevad esimesel võimalusel üle putuktoidule.
