Kevadkaruslane         Phragmatobia fuliginosa

Jaanuari poolest on neid putukamaailma kevadest märku andjaid lumel juba kohatud.

Umbes kolme sentimeetri pikkune kevadkaruslane on teistest sarnastest lumel kohatavatest röövikutest kõige tavalisem. Neid pruunikarvalisi „päevakoeri“ võime kaunil päikeselisel kevadpäeval patseerimas kohata suisa hulgi nii niitudel, metsaveertes, kui raiesmikel.

Kuidas sellised tegelased talvepakasega hakkama saavad ja talvekülmad neid ei tapa?

Kevadkaruslaste röövikud liikusid looduses juba sügisel. Ilmade külmenedes toimusid rööviku rakkudes mitmed muutused: nende soolkond tühjenes ja  organismi rakkudest kadus vesi ja asendus pisitasa glütseriiniga, mis väldib rakkude külmumise. Laboratooriumi tingimustes on röövikuid kahjustamata külmutatud kuni 40 kraadises pakases.

Lumele võivad rööviku kevadepäikese paistele ajada ka mikroseened, mille eosed on leidnud soodsa koha kevadkaruslase „kasukas“, kuid päikese ultraviolettkiirguses seened hävivad.

Valgel lumepinnal märkavad karvaseid röövikuid ümbruses liikuvad „karvased või sulelised“. Kerge saak võib esmapilgul tunduda ahvatlevana, aga linnud hoiavad mürgikarvadega varustatud ja halvamaitselistest röövikutest lihtsalt eemale.

Kevadkaruslaste röövikutele ei ole ohtlikud isegi voolavad kevadveed, sest nende karvastik ei märgu ja nad jäävad veepinnale ujuma.

Olen mõne päris „vettinud näoga“ tegelase veest välja noppinud ja loigu veerele kuivama tõstnud, aga juba paari tunni möödudes olid rööviku karvad kuivad ja eluvaim sees. Päris hästi eluks ette valmistatud need päevakoerad.

Kui lumi läinud nukkuvad kevadkaruslaste röövikud.

Liblikavalmikud kooruvad mais või juunis, sellised väikesed ja tumepruunide tiibadega, aga paraku looduses raskesti märgatavad.

Lennuvõimeline kevadkaruslane hoiab puhkeasendis oma tiivad seljal, varjates nii oma erksavärvilist tagakeha