Harilik leethiir ehk leethiir Myodes glareolus
Algselt metsaelanikud asustavad nüüd meie arvukaid raiesmikke ja üha sagedamini võime neid hamsterlasi kohata linnaparkides.
Usinamalt tegutsetakse hämaruse saabudes, kuid talviselt hämaratel päevadel tegutsetakse samuti.
Leethiirte kasukas on seljal punakaspruun ja kõhu poolel hallikas. Iseloomulikuks tunnuseks heledamad kõrvatagused. Teistest uruhiirlastest väiksem: kehapikkusega kaheksa kuni kümme sentimeetrit, lisandub saba, mille pikkust võib olla umbes poole kehapikkuse jagu. Kaal oleneb muidugi loomakese vanusest, aga jääb suurel isendil kolmekümne viie grammi ringi. Esijalgadel neli, tagajalgadel viis varvast.
Leethiir
Leethiired rajavad oma urusüsteemid puujuurikate vahele, tegutsetakse prahihunnikutes, mutikäikudes ja heade ronijatena kasutatakse vahel ka lindude pesakaste. Karja- ja rohumaadelt leethiired ei tegutse, neid lihtsalt välditakse.
Elus püsimiseks peavad leethiired toituma vähemalt kümme korda ööpäevas ja toidukoguskogus moodustab 80% loomakese enda kehakaalust.
Peamiselt taimtoidulistena otsitakse talvisel ajal säilunud taimeosi, seemneid ja pudisenud vilju. Vähesel määral leidub toiduratsioonist ka putukad ja nende vastseid või selgrootuid. Mõningal määral koguvad leethiired omale urgudesse varusid.
Leethiirte näol on tegu ühe Euroopa arvukaima imetajaga ja seega oluliseks lüliks metsaelanike toiduahelas. Neile peavad jahti kõik meie pisikiskjad, aga kakuliste ja haukaliste toidubaasis võivad raiesmikel toimetavad leethiired olla koguni olulisem saakobjekt.
Teadma peaks, et leethiired levitavad Eestis nii puukentsefaliidi, kui hantaviiruse erinevaid tüvesid.
