Pildistas Kristel Vilbaste
Kopsurohi
Harilik kopsurohi Pulmonaria officinalis
Lõokesetalv ei taha kuidagi lõppeda päeval näitab pilvede vahelt päikest, öösiti külmetab ja tuul lõõtsutab ennast vahel tormiks.
Selline pikale veninud lõokesetalv on lindudele tõsiseks katsumuseks.
Linnulaulu polegi õieti kuulda, ränne on vähearvukas ja saabunud linnud peavad leidma ellujäämiseks piisavalt toitu.
Õitsejatega on asi lihtsam. Selleks, et varakult õitseda peab olema mitmeaastane taim ja omama päikesepoolset kasvukohta. Lõunapoolses Eestis on varajasi õitsejaid näha koos sinililledega sest nende kasvukohad on sarnased: viljakama mullaga salumetsades, aga ka metsaveertes või puisniitudel.
Kopsurohul on roomav ja hästi harunenud risoomi, mille pungadest sirguvad maapealsed taimevarred. Õiepungasid annab eristada juba lume sulades kuid siis peab taimesõbral kasvukoht hästi teada olema, et õiepungi lehekõdust leida.
Kopsurohu roosad õied puhkevad tipmistest õisikutest värvudes tasapisi sinisemaks ja muutudes närtsimise käigus jälle roosaks - aga tumedamaks roosaks. Taimerakkudes toimub happesuse langus, mis kutsub esile õite värvimuutuse. Sarnaselt toimub värvimuutus ka kevadisel seahernel.
Kopsurohud on putuktolmlejad andes värvuse muutusega tolmeldajatele märguande, et peaks külastama nektaririkkamad värskeid õisi sest vähesed varakevadised õitsejad on putukatele eriti oluliseks energiaallikateks.
Sinilill
