Harilik kullerkupp Trollius europaeus
Tulikaliste seltsi kuuluvad kullerkupud on väga paljude inimeste lemmiklilled. Aiapidajad toovad kullerkupu taimi loodusest oma peenardele kasvama ja mitmeaastane lühikese risoomiga taim talub ümberistutamist hästi. Sobiva mullaviljakuse, niiskuse ja valgustingimuste korral muutuvad taimed hooldatud aias lopsakateks ning lisanduvad uued õievarred.
Kullerkupp võib vahel looduseski sirguda kolmveerandi meetri kõrguseks, aga tavaliselt jäävad madalamad. Taime vars on sile, lehed sõrmjalt lõhestunud, veidi läikivad ja püsivad veel augustiski rohelistena.
Kullerkupud eelistavad kasvukohana niiskemaid niite, puisniite ja õitsejaid võime leida ka metsaveertest. Mandril on kullerkupud tavalised, aga meie saartelt leiame neid harvemini.
Kullerkupud
Ühelgi teisel taimel Eestis ei ole selliseid kerajaid õisi nagu kullerkupul, mis tähendab, et kullerkupu õis ei avane täielikult. Kroonlehtede sarnased tupplehed kaarduvad üle tolmukate ja emakate nagu kaitsvaks kupliks. Õiteilu püsib paari nädala jagu. Ühel taimel võib olla paar- kuni nelikümmend õit.
Kes ja kuidas kullerkuppu tolmeldavad?
Põhilisteks tolmeldajateks on väikesed putukad, kes õiekattelehtede vahelt sisse poevad. Kullerkupu õitele muneb munad kullerkupukärbes ja nii saavad tolmeldajateks õites arenevad kärbsevastsed. Õitesse poevad elama väikesed sirelased, kes sinna munevad ja isegi kimalased on õppinud tupplehteda vahelt õide sisse pugema…
Juulikuu alul märkab tähelepanelik vaatleja, et õitest on arenenud kuivad kukkurviljad milles hulk seemneid.
