Siidisaba Bombycilla garrulus
Väga harva on siidisabad Eestis pesitsenud, aga läbirändajad saabusid meile oma pesitsusaladelt Karjalast, Soomest ja isegi Rootsist. Kaunite siidisabade läbiränne kestnud oktoobris ja kestab veel novembris-detsembris. Talvitujaid võib meile jääda olenevalt talve karmusest kuni paarikümne tuhande ringis.
Toituvad siidisabad salkades ja ega inimest eriti ei peljata. Häirimise korral lendab kogu seltsing sageli vaid naaberpuule. Tundra- ja metsavööndis pesitsejad ei puutu inimestega suurt kokku muidugi tuleb sealt tegutsemise julgus.
Täna vaatlema kuidas saab tähelepanelik vaatleja siidsabade vanalinde sugupooli tänavusuvistest noorlindudest eristada.
Siidjalt läikiva vanalindude sulestiku põhivärvidena näeme punakaspruuni ja halli. Silmi katab must mask, sama värvi on kurgualune laik (emaslindude kurgulaik paistab ähmasepiiriline), tugev nokk veidi kõverdunud otsaga.
Uhke peatutti kannavad vanalinnud, aga toituvate lindude seas istub kõige kõrgemal oksal „valvur“ – tema turritab peatutti. Noorlindudel ei ole veel peatutti ega musta laiku kurgul ja sulestik paistab veidi tuhmimana ning seal ei märka me ka punaseid sulenaaste.
Isaslindude kollane sabavööt on emaslindude omast laiem mida ehivad veel punased suletipud.
Linnusalgast kostub tasast ja sümpaatset viristamist.
Siidisabade parved Tallinnas
Siidisabade lennusalk jätab kuldnokkadele omase üldpildi.
Linnusalk võib lühikese ajaga tühjendada mõne pihlapuu marjadest nagu ka viirpuu, aroonia, kadaka või kibuvitsa. Puude ja põõsaste alused jäävad nähtavalt marjapudiseks ja sellist „käekirja“ võime märgata isegi linnasillutistel. Õunte kallale asutakse siis, kui marjad puudelt söödud.
