Ungrukolda pildistas LK-team
Fotod Arne Ader
Ungrukold
Harilik ungrukold Huperzia selago
Meie kuusikutes ja segametsades kasvavatest koldadest on arvukaimaks ning tuntuimaks kattekold. Looduskaitsealused, aga väga sarnased paistavad pehmem ja tihedam karukold ja väikeste kogumitena kasvavad ungrukollad (leida võime veel mets-vareskoldi, nõmm-vareskoldi ja niiskemates kasvukohtades sookoldi).
Ehk teisisõnu on metsas hulkujal ja metsaomanikul ainuüksi koldade hulgast avastamist piisavalt.
Ungrukold
Harilik ungrukold kasvab varjulistes metsades väikeste kogumikena. Taime püstine harkjalt harunev ruljas peavars võib küündida paarikümne sentimeetrini. Lehed asetsevad ungrukollal tihedalt.
Mitmeaastased kollad on sõnajalgtaimed arenedes eostega, seega väga pikaldaselt ehk uue taime arenemiseni võib isegi soodsates kasvutingimustes kuluda aastakümneid, aga kollad paljunevad ka vegetatiivselt.
Vaatleme võrdluseks ka hästituntud kattekolda ja vähearvukat karukolda, sest igihaljaid taimi annab silma järgi kergesti eristada.
Kattekold ( www.loodusemees.ee )
Kattekold Lycopodium annotinum
Kuusemetsades, aga paljudes teisteski kasvukohtades võime sattuda kenadele kattekoldade kasvukohale.
Igihaljas kattekold on meie metsades enamlevinud kollaline. Kattekolla lehtedega püstised varred võivad kasvada kuni paarikümne sentimeetristeks, hoides oma lehekesi harali või veidi allapoole käändunult. Lehetipud tunduvad puudutamisel jäigad, vahel tunduvad veidi teravad. Kattekolla vars on roomav ja võib vanal taimel olla üle meetri pikkune ning vahepealt uuesti juurdunud.
Karukold
Karukold Lycopodium clavatum
Harvemini kohatava karukolla tunnuseks on hele karvake iga varre tipus. Tema lehed on pehmememad ja tihedamad ning kui kasvukoht võimaldab, pürib taim kännu või puutüve najal ennast kõrgemaks venitada (eostega leviva kolla puhul igati mõistlik).
