Keldriöölane Scoliopteryx libatrix
Paakspuuvaksik Triphosa dubitata
Keldriöölastele sobivad talvitumiseks nn vana aja õhutatavad keldrid, kus säilitatakse nii hoidised kui õunu ja juurvilju, sest sellistest tingimustes saab talveaeg rahulikult üle elatud. Arne fotod on tehtud Piusa koobastikus, mis nüüd vaatajatele suures osas suletud.
Silmadega saame kõrgemal olevaid talvevõõraid otsida kas betoonlaelt või kiviseintelt, kus võime märgata vöödiliste roostekarva tiibadega keldriöölaseid (pea kunagi ei talvitu keldriöölased üksikult) või tumedamate tiibadega paakspuuvaksikud, aga vahel mõlemaid liike ühes keldris.
Keldriöölased on meie keldrites tavalised, kuid vähesed liblikaliikidest, kes valmikutena talvituvad. Sakiliste servadega keldriöölased on talvitumise ajaks oma tiivad kenasti kolmnurkselt kokku pannud ja liblikad on pärlendavalt veetilkadega kaetud, sest talvituda meeldib neil niiskemates tingimustes.
Ööliblikate seas peetakse keldriöölaseid pikaealisteks, sest sügisepoole koorunud valmikud toimetavad õnne korral, sest vaenlaseid on ööliblikatel hulgaliselt veel tuleva aasta suve keskpaiku. Tänavuse aasta teise põlvkonna valmikud koorusid augustis ja sügissoojade ilmadega oli neid lendlemas näha tänavalaternate valguses veel nädala eest (külmemate ilmade korral otsitakse omale talvitumiskohad juba oktoobrikuus).
Keldriöölased läbikülmumist ei karda.
Talvituvad paakspuuvaksikud. Piusa koobastik
Paakspuuvaksikute tiivad on hallid, aga tumedama kirjaga, kui keldriöölastel ja viimastest ollakse ka veidi pisemad. Tänavuse suve teise põlvkonna valmikuid võisime lendlemas märgata augustikuu õhtutundidel, aga mitte tänavavalgustite otseses läheduses.
Paakspuuvaksikud otsisid omale talvituspaigad juba kuu aja eest ja looduse võiks nendeks olla puude õõnsused kas metsas, pargis või kalmistul, aga ka keldritesse poevad nad meelsasti…
Paakspuuvaksik
