Pildistas LK-team
Hiire jälg
Inimestele valmistavad põhiliselt meelehärmi talvisel ajal hoonetesse trüginud kodu- ja kaelushiired, sest ülejäänud, kokku viieteistkümnest põhiliselt taimtoidulistest hiireliigist, jäävad talvisel ajal oma peamistesse elupaikadesse: metsa ja põldudele ning vaid mõned üksikud neist võivad vahel hoonetesse eksida.
Jäljerida
Lund jagub ja närilised liiguvad ringi hüpates, jättes maha enamikus paarisjäljed ja sabajuti. Elutsetakse lumealustes käikudes, aga tullakse vahepeal lumepinnale. Hiirte esikäppade jäljes võime märgata nelja, tagakäppadel viit varbajälge, aga värskel lumel on neid raske eristada.
Aga metsades elutsevad lisaks eelmainitutele karihiirlased, kes on meie kõige pisemad imetajad (neid elutseb meil neli liiki pluss vesimutt).
Kui näiteks kääbus-karihiir kaalub paar grammi, siis mets-karihiir umbes kümme grammi ja nad peavad oma energiavajaduse katmiseks otsima talvel toitu pidevalt ainult mõneminutiliste puhkeaegade vahel.
Kui karihiired satuvad lumele jääb sinna ainult mõnemeetrine jäljerida, mis lõpeb pisikese auguga, kust väike loom pääseb lumikatte alla varjule. Tema pisikeste jälgedega hüppe pikkus lumes jääb alla kümnesentimeetriseks. Kui karihiirel ei õnnestu varjuda, hukkub ta miinuskraadidega juba mõne minuti möödudes. Karihiirte ees- ja tagakäppadel on viis varvast, aga neid on lumes pea võimatu eristada.
