Foto Wikimedia Commons
Emakala pildistas Julian Fahrbach
Emakala ehk kiviluts Zoarces viviparus
„Poegimine“ algas novembris ja võib kesta kuni veebruarini. Kiviluts on meie ainumas vivipaarne kala ehk ainuke elussünnitaja.
Kuidas see siis emakaladel käib?
Umbes nelja kuu eest viljastasid isaskalad emaskaladel marja kehasiseselt ja emaskala munasarjades arenesid marjateradest maimud. Kudevate kaladega võrreldes jääb emakalade järelkasv hulk päris väikseks, sest kalapoegi sünnib ainult kümnekonnast kuni neljasajani (vanematel isenditel). Vastselt veemaailma sigitud maimud alustavad koheselt meretaimestikku varjunult täiesti iseseisvat elu.
Mere keskkonnas elutsevad emakalad on sarnaselt magevetes elutseva lutsuga pehme kehaga ja sarnase uimede paiknemisega. Pruunides toonides emakaladel puuduvad nahal soomused ja nende kõht on valkjas. Pulmade aegu muutub emakalade kollakas seljauime serv telliskivipunaseks.
Arvukalt esineb kivilutsu Liivi lahes Ruhnu ja Kihnu vahel ja paiguti ka Soome lahes. Elupaikadeks sobib nii liivase kui kivise põhjaga rannikumeri kuni 25 meetri sügavuseni.
Toitutakse põhjaloomastikust: ranna- ja lamekarbid, kilpvähid, kakandid, merikilgid, harjaslimukad... Räimed koevad nii kevadel kui sügisel ja nendel aegadel õgivad kivilutsud koetud räimemarja.
Emakaladel on oluline osa täita mere toiduahelas. Nendest toituvad röövkaladest ahven, vähearvukad tursad, pea täiesti kadunud angerjas või meriforell. Neid jahivad sukelpardid ja kormoranid.
Eelpool sai nimetatud, et arvukad on nad Liivi lahes ja võiks teada, et emakala on Läti rahvuskala. Lätlastel ei möödu ühtegi suursündmust, kus rahvuskalast valmistatut ei pakutaks. Maitsva valge lihaga kalast valmistatakse kalasülti või kuumsuitsetatakse – tasub proovida. Kuumtöödeldud kala luud värvuvad roheliseks, sest sisaldavad fosforiühendit vimaniiti.
